Nõukogude ajal kasutati paljudes ametites ühiskondlikke abilisi. Hiljuti sai siinses rubriigis kirjutatud rahvamalevlastest, kes linna peal patrullisid, korda hoidsid ja mõnel puhul ka pätte püüdsid, nüüd on loo peategelased aga ühiskondlikud autoinspektorid.
Nende volitused olid küll väiksemad kui tavalistel miilitsatel, aga “ühiskondlike” pihku jääda kardeti isegi rohkem kui liiklusmiilitsa kätte sattumist, sest reeglina olid ühiskondlikud autoinspektorid ausad ning pühendunud inimesed, kes tõepoolest tahtsid olukorda liikluses paremaks muuta, ja neid väikese altkäemaksuga ära rääkida tavaliselt ei õnnestunud.
Maakonna ehk siinsed tuntuimad “ühiskondlikud” olid Väike-Maarjast. Viru Sõna tegi juttu Lembit Ristla ja Peeter Viismaga. Mehed meenutasid tragikoomilisi seikasid ja rääkisid liikluskultuurist laiemalt, pidades 1990. aastat oma tegutsemise aja kõige hullemaks.
1990. aasta 1. detsembril olevat nad Tamsalus kinni pidanud külgkorviga mootorratta K750. Selle koormaks oli kuus meest ja kaks kotti kartuleid – kuigi nimetatud tsikkel oli NSV Liidus kõige suurem ja võimsam, nõudis sellise meesteväe äramahutamine ikka parajat oskust. Ühiskondlike liiklusinspektorite silme all olevat osa “koormat” ka maha pudenenud, kuid tsiklireisijad olnud veel kuraasi täis ja andnud mõista, et kui inspektorid ei taandu, läheb kakluseks.
Ristlalt ja Viismalt küsiti ka, kes on kõige ebaviisakamad autojuhid. Õige vastus ei olnud mitte taksojuhid (keda ajakirjanik välja pakkus), vaid hoopis miilitsatöötajad. “Juhitunnistusi esitatakse vastumeelselt ja korduvate palvete või nõudmiste peale. Päris tavaline on see, et läbi akna näidatakse vaid töötõendit,” kirjeldas ajaleht.