Kolumn: piirangud

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Kui sul on tükikene metsa. Mis talu juurde käib. Nagu vanasti kombeks oli. Siis pead teda igal aastal hooldama. Puud surevad seistes. Sügisene rohekuusk võib kevadel olla kollendav kuivakas. Ja ka valgustusraie käib metsahoolduse juurde.

Naabrimees ja külavanem Siim hakkas metsa tegema. Tema tüki peal pole saagi nähtud ei Vene ega Eesti ajal. Pea kaheksakümmend aastat. Seega viimane aeg. Tean. Sest kui ma 90-ndatel omal saagima hakkasin, siis kuused olid nii suured, et teine palk alt oli üle tihu. Ehk siis 12 meetri kõrgusel oli puidu läbimõõt üle 42 sentimeetri. Kännu peal võis valssi tantsida.

Algaja langetajana võttis Siim maha 27 tihumeetrit metsa. Silma järgi on raske hinnata. Ilma metsateatiseta on lubatud aastas 20 tihu võtta. Oleks ta eelmisel aastal ka natuke võtnud, oleks kõik vinks-vonks. Keskkonnakaitse oli metsas käimas ja mõõtis kännud üle. Hõbehäälne neiu helistas Siimule. Kiitis, kui ilus raie on, ja teatas, et teevad talle seetõttu ainult pisikese trahvi. 300 eurot. Mis on peaaegu kultuuritöötaja pension. Mis kellelegi väike on. Eks ole.