Kolumn: teekond pühale mäele

Madis Kalmet paremal. Foto: Erakogu

Kui rühin teatrimäest üles “Ohtliku meetodi” proovi, taban end mõttelt, kui oluline on see mäkketõus minu elus olnud. Olen tuhandeid ja tuhandeid kordi siit üles sammunud, teatri poole – kord õnnestumise joovastuses, kord pettumise valus, proovi pinges ja hirmus, usus ja kahtlustes.

Rakvere teater on minu esimene teater. Minu esimene armastus. Siin tegin oma esimesed rollid, oma esimese lavastuse, kohtusin oma tulevase abikaasaga. Noore mehena sain maitsta peanäitejuhi mõrkjaskibedat leiba. Kogesin teatri suuri õnnestumisi ning ka valusaid tagasilööke.

Emotsionaalne kõrgpunkt oli eelmise sajandi 80-ndate keskpaik, kui Rakvere teater oli uue ärkamisaja äratajate ja fosforiidisõja algatajate hulgas. Kalju Saaberi näidendi “Koduvõõrad” lavastus – üle kogu Eesti sõideti bussidega etendust vaatama ja ülimas hardumuses väljendati oma hoiakut ja meelsust Eestimaa hävitamise plaani vastu. Need olid võimsad hetked! Sellist ühtsuse ja solidaarsuse ning kokkuhoidmise tunnet vajaksime ka tänapäeval, ja mitte ainult laulupidudel. Ohud on endiselt olemas ja kurb on jälgida poliitikute kemplemisi ning vastuolusid, mis võivad viia Eesti lõhenemiseni. Võimalik, et teater peaks praeguses ajas taas pöörduma näoga rohkem ühiskonnas toimuva poole ja asetama poliitikud valusalt peegli ette.