Lohe ja sõja varjud

Kas usaldada teineteist või mitte? Tarvo Sõmer ja Grete Konksi. Foto: Kalev Lilleorg

Pole just tavaline, et laste jõululavastus algab õhuhäire signaaliga. Aga seekord pole parata – lohe on linna all. Tema sõõrmeist imbub suitsu ja tuleleekidest lööb (lava)maailm punaselt hõõguma. Sireen undab ja rahvas on linnast põgenenud, vaid botaanikaaias toimetavad hirmu trotsides pühendunud inimesed. Nende hoida ja hooldada on salapärane taim.

Kusagilt ilmub tüdruk. Tumm ja hirmunud, aga äkki ikkagi ohtlik? Niigi pingelises olukorras tuleb igaühel pidada endaga maha kiire sisemine võitlus usaldamise ja kahtlustamise, hoolivuse ja hoolimatuse, abivalmiduse ja sallimatuse vahel. Kaalul on palju. Lootus. Viimane lootus.

Lukustatud kasvuhoone juures palju sõnu ei tehta, kuid kahtlused ja hirmud kerkivad eredalt esile, igal tegelasel omal moel. Aga ka headus, hoolivus ja soov mõista. Kõik toimub rahulikult, kiirustamata, isegi veidi aegluubis. Selles on ukraina (slaavi) muinasjuttudele omast voolavust ja pehmust ning hoolimata dramaatilisest teemast ka mingi sõnastamatu, ent hästi muhe huumorivarjund.