Jõuludest ja kolmest sambast

Ahto-Lembit Lehtmets. Foto: Marge Schwindt

Jõulueelne aeg. Rahvamajad on sigimist-sagimist täis. Pea iga päev toimub siin mõni suurem või väiksem üritus. Silma saab särama nii põnn kui ka eakas – kogu läbilõige kogukonnast. Siis saabub väike paus, kus kultuuritöötajagi võib korraks hinge tõmmata, enne kui uusaastamöll viimase võtab.

Kindlasti aasta kiireimad ajad külakeskustes. Ometi on see ka aeg, mil aasta tuleb tasapisi kokku võtta ja mõelda, kuidas edasi. Ja see, kuidas edasi, ei ole paljudele kindlasti lihtne küsimus. Ühtpidi sellepärast, et omavalitsused kipuvad taas kärpimispoliitika raames just esimesena kultuuriasutuste uksi sulgema, aga eks ka kiire hinnatõus on just alaliselt alarahastatud kultuurivaldkonda enim saputanud. Teema, millel on ehk juba üksjagu peatutud, aga ma tulen aasta lõpuga siia tagasi ja jätan paberile oma võimalikult põhjaliku, aga samas loodetavasti lihtsasti lahti seletatud arusaama.

Kolm sammast. Rahvamajad seisavad reeglina kolmel sambal, milleks on omavalitsuste tugi, kultuuritöötajate oskuslik töö ja rahva huvi kogukonnakeskuste vastu. Lihtne. Kui üks kolmest sambast mureneb, vajub süsteem. Kui sammaste vahel lonkab kommunikatsioon, algavad pahandused. Ja siin me siis nüüd oleme! Mis siis teha?