Kolumn: veel kord pühadest

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Aeg-ajalt parandatakse mind pühadejärgses kirjavahetuses, kui juhtun saajale soovima head jõuluaega. Jõulud on siis ju lõppenud, ainult aastavahetus võib veel ees olla. Ametlikult pole see soov vist enam sünnis, kuid jõulu- ja pühade aeg kestab mitme kombestiku järgi veel üsna kaua.

Eks paljud teavad, et tavapärane aeg jõulukuuse ja -kaunistuste peitu panekuks on kolmekuningapäeval. Mõned teavad ehk ka kirik­likku kaheteistkümne jõulupäeva traditsiooni, mis hõlmab ajavahemikku 25. detsembrist 5. jaanuarini. Kultuurilise osmoosi kaudu on nii mõnelegi tuttav laul “The Twelve Days of Christmas”, mille rida “five golden rings” angloameerika pühitsejatele venitada meeldib. Säärase arvestuse järgi siis polegi ju veel põhjust jõulumuusikat ega -tulesid aastavahetuse paiku välja lülitada.

Õige pidu algab mõnel maal just jaanuaris, sest pühalik Kristuse sünniaeg vahetub rõõmustava ilmutusajaga. Shakespeare’i “Kaheteistkümnes öö” olla oma pealkirja saanud kunagise pühadejärgse pahupidipillerkaari järgi, mil kadusid sotsiaalsed normid – teenrid riietusid isandateks, naised meesteks ja vastupidi. Vanemas inglise traditsioonis kestab jõuluaeg üldse küünlapäevani ja briti pärandiuuri­jad kutsuvad inimesi senini tähistama ja alles siis jõulukuuske välja viskama. Hispaanias ja Mehhikos võib 6. jaanuaril näha toretsevat kuningate rongkäiku ja lapsed saavad alles siis oma kingitused kätte. Ka Eesti luterlikus traditsioonis järgneb jõulutsüklile rõõmuaeg, mis talve helgemaks muudab. Ja siis ongi varsti jälle paastuaeg.