Kas tehisintellekt võtab kunstnikelt leiva?

Pildigeneraatori Dall-E 2 loodud pildid, kui ülesanne oli kujutada, kuidas ajakirjanik intervjueerib Leonardo da Vincit. Foto: Dall-e 2

2022. aasta läheb ajalukku aastana, mil AI-tehnoloogiaga pildigeneraatorid jõudsid masskasutusse. Tehisintellekti areng tõstatab autorsuse kohta palju uusi küsimusi, millele Eesti õigusruumis pole veel reageerida jõutud. Laias maailmas on siiski kerkinud põletav probleem, et äkki võtavad robotid tulevikus leiva laualt kunstnikelt ja disaineritelt.

Et pildigeneraator suudaks sekunditega luua originaalse väljundi – praegusel juhul pildi –, on sel mõistagi vaja sisendit. Selleks on miljardid juba valmis teosed, millega masinaid ja nende algoritme “treenitakse”. Selline kirjeldus masinate “õpetamisest” on muidugi piinlikult lihtsustatud. Masinate õpivõimekuse eksponentsiaalne areng ei väljendu ainult võimes juba olemas pilte lihtlabaselt kokku mätsida. Näiteks suudavad pildigeneraatorid võtta mõne klassikalise teose, näiteks “Mona Lisa”, ning joonistada stseeni suuremaks, kasutades Leonardo da Vinci käekirja. Ning see on muidugi alles algus. Isegi kui tulemuseks saadud pildilt ei suudeta sisendteoseid enam ära tunda, jääb asja tuum ikka samaks – AI vajab sisendiks valmis pilte, millest paljud on kaitstud autoriõigusega. Ning see ongi punkt, kust algavad kohtulahingud.

Veel suurem küsimus on muidugi see, kas AIA (AI art – tehisintellekti loodud kunst) on üldse kunst. Aga see on küsimus, mida kunagi ammendavalt lõpuni vaieldud ei saa. Lihtsam on rääkida sellest, mida võib ja mida mitte, mil moel tehnoloogia areng seadusloomet mõjutab ning kuidas inimesed kohati paratamatute muutustega kohanevad.