Inimesed kaovad sassis suhte, tervisemurede ja joomise tõttu

Copy
Kadunud inimese otsingud.
Kadunud inimese otsingud. Foto: Marko Saarm

Politsei otsib iga päev taga kümmekonda inimest, kes valdavalt on kadunud sassis suhete, tervisemurede ja alkoholi kuritarvitamise tõttu. Enamik neist leitakse õnneks kiirelt üles elusa ja tervena.

"Olgugi et aasta-aastalt on inimeste teadlikkus aina kasvanud ning kadumisi ja eksimisi osatakse varasemast paremini ennetada, saab politsei jätkuvalt iga päev kümmekond kadumisteadet. Suure osa kadumisjuhtumitest moodustavad kolm tegurit: sassis inimsuhted, vaimse tervise mured ja alkoholi kuritarvitamine," rääkis politseimajor Ottomar Virk.

Ta märkis, et enamiku kadunutest leivad politseinikud mõne tunniga võimalikke viibimiskohti kontrollides, ka eksinule sireeni ja rakettidega teed juhatades või näiteks teenistuskoeraga maastikul jälgi otsides. "Mahukamad otsinguoperatsioonid maastikul võivad kesta aga koguni nädalaid või isegi aastaid. Sellistel juhtudel kaasatakse praktiliselt kogu politsei tehnikapark sõidukitest lennuvahenditeni, lisaks sajad inimesed, kes töötavad õues maastikul või koguvad politseimajades abistavat lisainfot," kirjeldas Virk.

Üle poolte kadumisjuhtumitest on seotud alaealistega, kes põgenevad kodust või koolist ning on enamasti niivõrd riskeeriva ja ennasthävitava eluviisiga, et võivad omapäi seigeldes ohtu sattuda. "Näiteks on ühes asenduskodus kümneaastane poiss, keda politsei otsis mullu taga pea poolsada korda ehk piltlikult öeldes igal nädalal korra. Väikese poisi soov ajutisest kodust lahkuda on paljuski seotud keerulise lapsepõlve, piisava tähelepanu ja hoole puudumisega. Sarnase saatusega lapsi on aga Eestis sadu teisigi, kes järjepanu kodust põgenevad," rääkis Virk.  

Kui kadunud inimese käitumismuster erineb tavapärasest ning lähedasel on tunne, et ta võib olla ohus, tuleb sellest kindlasti viivitamata politseile teada anda. "Iga mööduv tund on üksnes võimaliku abivajaja kahjuks. Siinkohal on politseile suureks abiks olnud tähelepanelikud inimesed, kes annavad hädaabinumbril teada, kui märkavad mõnd sihitult kõndivat eakat, vaimse tervise probleemidega inimest või meelemürkidega endale liiga teinud teelolijat. Asja uurides ilmneb teinekord, et pere ei ole ise abi vajava lähedase kadumist veel märganudki," jätkas Virk. 

Kui peaks juhtuma, et looduses liikudes kaob mingil põhjusel siht ning omal käel enam koju ei jõua, tuleks hättasattunul endal 112 valida ja abi kutsuda. "Krõbedate külmakraadide korral saame ikka teinekord teateid, et peolt koju minnes on kellegi jõud liigtarbitud meelemürkide tõttu otsa saanud ning ümbruses kelleltki abi küsida ei ole. Ka on näiteks sügiseti eksinud seenelised taibanud, et ei ole mõistlik oodata öö saabumist, enne kui politsei appi kutsutakse."

Jagub ka juhtumeid, kus inimene tahabki ära olla, ilma et lähedased temast midagi teaks. "Politseitöös tuleb ette juhtumeid, kus pealtnäha pisike peretüli viib selleni, et üks osapool läheb korteriuksest välja justkui end tuulutama. Kui ta järgmiseks päevaks tagasi pole ja politsei asja uurima asub, leitakse inimene mõnest teisest Euroopa riigist reisimast või mõne kaugemagi palmi alt puhkamast," ütles Virk. "Hea teada, et inimesega on kõik korras, aga kui keegi soovibki selliselt mõnda aega perest eemal olla, võiks sellest mõnelegi lähedasele sõna jätta. Kui otsing juba käib ja perele oma asukohta öelda ei soovita, tuleks politseile endast ikkagi märku anda. Nii saame saata oma jõud tegelike abivajajate juurde."

Tagasi üles