Kolumn: vähem (suuri) lubadusi!

Kaili Õunapuu Seidelberg. Foto: Marianne Loorents

Uue aasta algul räägitakse tihti sellest, mida uuelt aastalt oodatakse ning mida uuel aastal teha lubatakse. Eesmärkide seadmine ja lubaduste andmine näib olevat üldse väga populaarne – on ju selleks tarbeks poelettidel müügil igasuguseid elustiilimärkmikke ning erinevad arengutreenerid aitavad soovijatel elus sihte seada. Ja eks tasubki igaühel vahel oma elu üle järele mõelda ning jõukohaste eesmärkide seadmine tuleb ju ainult kasuks, kuid peaasi, et suured eesmärgid lõpuks liigset stressi tekitama ei hakka.

Uusaastalubaduste traditsioon on aastasadu pikk, kuid lubaduste sisu on ajas muutunud. Väidetavalt on viimastel aastatel kõige populaarsemad lubadused seotud tervisega: olla aktiivsem, toituda tervislikumalt, kaotada kaalu. Kõlab ju hästi, kuid kahjuks on selliste uusaastalubadustega üks häda – neid kiputakse liiga ruttu ka unustama. Eks üheks põhjuseks on kindlasti lubaduste ebarealistlikkus – tahaks ju kohe ja kergesti, kuid hall argipäev veeretab peagi teele lugematuid takistusi: süüa teha ei viitsi, õues liikumiseks on paha ilm ja üleüldse – homme on ju ka päev!

Seega pole vist üllatavad ühe uuringu tulemused, mille järgi on pool aastat peale lubaduste andmist vaid veidi vähem kui pooled inimesed veel neile kindlaks jäänud ja aasta lõpuks on lubadusi pidanud vaid 9–12 protsenti nende andjatest.