/nginx/o/2023/01/08/15067316t1hbf39.jpg)
Külmade ilmadega on paljud eestlased harjunud veekogu äärde jalutama minnes võtma kaasa saia, mida seal talvituvatele luikedele-partidele pakkuda. Kuigi inimese süda on õiges kohas ja soov heatahtlik, põhjustab selline käitumine paljudele lindudele asjatuid kannatusi.
Eestis kohtab talvel veelindudest kõige sagedamini sinikael-parte ja kühmnokk-luiki, kes saavad pehmemal talvel kohalikus kliimas kenasti hakkama. Vajadusel ning kui toitu napib, otsivad linnud mõne jäävaba veekogu või lahe ning karge külmaga lendavad toiduotsingul kaugemale lõuna või edela poole.
/nginx/o/2023/01/08/15067315t1ha209.jpg)
Kui inimene sekkub linnu loomulikesse rändeharjumustesse ja tekitab lisatoidu pakkumisega tunde, et toitu jagub, võib see linnule saatuslikuks saada.
Inimese toiduga harjunud linnud jäävad paigale, kuigi loodusest enam piisavalt toitu ei leia. Nii kipuvad nõrgemad linnud nälga jääma ning koos talvituvate lindude seas levivad ka haigused kergemini. Ilmselt mäletavad paljud, kuidas 2021. aasta kevade lähenedes Eesti põhjaranniku randadest pidevalt linnugripi tõttu hukkunud luiki leida võis.
Lisaks rändeharjumuste rikkumisele mõjub veelinnule halvasti inimese kõige sagedamini pakutav toit – sai. Taimetoiduline luik sööb loomulikult veetaimede varsi ja juuri; sinikael-partide toidulauale lisanduvad veeputukad ja limused. Süsivesikurikas, aga vitamiinivaene sai ei paku veelinnule eluks vajalikke aineid ning võib põhjustada raskeid seedehädasid. Kui kuidagi ei saa veelindu toitmata jätta, tuleks pakkuda linnule värsket salatit või juurvilju, ent ka see võiks pigem olla erand kui harjumus.
/nginx/o/2023/01/08/15067314t1hc9d6.jpg)
/nginx/o/2024/03/28/15971624t1h42c4.jpg)