Kolumn: ootamine

Raul Orav. Foto: Erakogu.

Ootamine võib olla kasulik, aga ka ajaraiskamine. Ootamine on mugav. Me ootame, kuni midagi osutub võimalikuks. Kuni saame targemaks ja rohkem infot. Kuni saabub selgus või avaneb võimalus. Ootamine nõuab vaikselt soovi täitmist. Oodatakse midagi konkreetset. Justkui oleks teada, mida elu võib pakkuda. Ootamine ei lase näha oodatust kõrvale või kaugemale. Ootamine piirab tähelepanu ja laseb mugavalt olla, justkui ei olekski võimalik midagi teha.

Oodata – see tähendab oma võimaluste piiramist. Millegi ootamine võib tähendada enesekesksust. Ootaja teab, mida oodata, ja aimab, mida oodata. Ootamine on justkui puhkus. Ootaja ei pea mõtlema. Ta ootab ning seejärel mõtleb ja otsustab. Ootamine jagab elu oodatavateks hetkedeks, mida võib vahepeal väga vähe olla. Ootamine ei lase märgata võimalusi. Kogu aeg ei saa oodata.

Ootamine sarnaneb kiirustamisega. Ühel juhul usutakse, et ootamine annab midagi väärtuslikku, teisel puhul arvatakse, et kiirustamine annab midagi. Mõlemal juhul tekib illusioon sellest, et on teada, mida ja kuidas teha. On palju infot ja vähe infot.