Eestimaa Loomakaitse Liit rikub heategusid tehes ise seadust

Koeral oli elamiseks korralik kuut. Loomakaitsjad viisid ta minema ajal, mil omanik oli Tamsalus poeringil. Foto: Ain Liiva

Liidu esindaja Pille Teesi hinnangul ei tee nad midagi valesti, kui sisenevad looma päästmise nimel eraterritooriumile, võtavad sealt kaasa ketikoera ja ei informeeri toimunust kahe kuu jooksul ei looma omanikku, politseid ega loomaõigustega ametlikult tegelevat põllumajandus- ja toiduametit.

MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) juhatusse kuuluv Pille Tees ei varjagi, et nad rikuvad kehtivaid seadusi ja regulatsioone teadlikult. "Õiguste ja kohustuste konflikti puhul, kus kaalul on ühelt poolt loom kui loomapidaja vara ja tema valdus, kuid teiselt poolt loom kui elusolend ning tema tervis ja heaolu, millele on ilmne oht, võtab ELL tõepoolest võimaliku rikkumise riski, et aidata looma ja täita oma kohustust mitte jätta looma abitusse seisundisse," rääkis ta. "Jätkame oma tegevust samamoodi ka edaspidi, ja kui loom vajab abi, siis me ka aitame nii, nagu on meil parasjagu võimalik – kui olukord on kriitiline, siis võtame looma kaasa."

Alljärgnev on aga näide, kuidas liigne agarus muutus arusaamatuseks. Ja loomakaitse liidu viimaste päevade tegevused viitavad, et sealsed inimesed hakkasid juba novembris toimunud lugu siluma alles pärast seda, kui Virumaa Teataja eelmisel nädalal asja vastu huvi ilmutas.

​Omanik ei teadnud koera saatusest midagi

​Põdrangu kandi elanikul Endlil kadus millalgi novembris kodu hoovist ketikoer. Endel on füüsilise puudega invaliid ja lisaks raskelt haige. Novembri alguses viibis ta haiglas, kuid koera kadumise ajaks oli ta sealt juba välja kirjutatud. "Poeg tõi koju, aga paar päeva oli ikka väga sant olla," lausus Endel.

​Sel päeval, mil koer tema koduhoovist kadus, oli mees Tamsalus poes – kõigist hädadest hoolimata saab ta autoga sõita. Muu hulgas ostis Endel koerale toitu. "Ma ei teadnud kuni eelmise nädalani, mis minu koeraga juhtus," rääkis ta. "Arvasin juba, et sai ise kuidagi ketist lahti, naabrid pakkusid, et äkki hunt või karu viis minema."

​Endel ei kasuta Facebooki ega loe ajalehtede digiväljaandeid – tal on veel vanamoodne nuppudega mobiiltelefon. Kui ta olnuks sotsiaalmeedias aktiivne, siis ilmselt saanuks ta sealt teada, kus tema koer on. Nimelt kirjutati eelmisel nädalal nii loomakaitse liidu Facebooki kontol kui ka Postimees Lemmikus, et Põdrangult päästis liidu vabatahtlik koera, kes oli nälginud, kes sai uueks nimeks Paul, kes hoiukodus on tublisti kosunud ja kes sooviks nüüd kellegi juurde päriskoju minna. Nagu selliste postituste puhul tavaks, olid lisatud ka annetuskontode numbrid.

​Liidu vabatahtlik kirjeldas mõlemas kohas ilmekalt, kuidas koer oli novembris ilmselgelt nälginud ja ta tuli kohe päästa, ning tunnistas täiesti avalikult, et looma omanikuga ta ühendust ei saanud, sest kedagi ei paistnud kodus olevat. Need kirjeldused ilmusid eelmisel nädalal ehk jaanuaris ehk ligemale kaks kuud pärast koera äraviimist.

​Endel tunnistas, et koer võis olla tõesti alatoidetud. "Kui ma haiglasse läksin, siis palusin ühel tuttaval koera toita, aga ma ei tea, kui kohusetundlikult ta seda tegi," rääkis mees. "Kui tagasi jõudsin, hakkasin koera eest ise taas hoolitsema. Küll ta oleks kosunud. Tema elu igal juhul ohus ei olnud. See alatoitmine on üldse selline suvaline hinnang."

​Veel kirjeldas vabatahtlik, et koera kett oli roostes, roostes oli ka metallist tünn, mille külge kett oli kinnitatud. Küll tunnistas ka vabatahtlik, et koera kuut oli korralik. Ja lisas, et koera saba oli poolik.

Loomakaitse liidul pole õigust looma omanikult ära võtta

"Mis sabasse puutub, siis see oli koeral selline sünnist saati," mainis Endel. "Õues lähevadki asjad rooste, ka kett," jätkas ta. "Keti kinnitus kaelarihma külge on korralik, seda võite praegugi näha, see ei teinud koerale mingil moel valu ega olnud tema liikumisel takistuseks."

​Endel ütles, et temasugusele piiratud liikumisvõimega mehele oli koer asendamatuks majavalvuriks. "Tegi häält ja peletas vargaid minema. Nüüd, kui teda pole, ongi mu hoovis juba vargil käidud," rääkis ta.

Eestis kaitseb loomi loomakaitseseadus ja sellest tulenevate nõuete täitmise järelevalve on pandud põllumajandus- ja toiduametile. Ainult ametil on õigus loomi omanikult ära võtta ja hinnata, kas omanik on jätnud looma abitusse seisundisse või mitte. Kui keegi märkab loomakaitseseaduse rikkumist, tuleb pöörduda kas ameti, kohaliku omavalitsuse või õiguskaitseorganite poole.

Rakvere politseijaoskonna grupijuht Kristi Rist ütles, et politseid Põdrangu juhtumist teavitatud pole. "Tuletame meelde, et kui teate või märkate, et loom on ebainimlikes tingimustes, siis tuleb sellest teavitada kas 112, kohalikku omavalitsust või põllumajandus- ja toiduametit, kes loomaga edasi tegelevad," selgitas Rist.

"Korrakaitseseadus sätestab, et politsei või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgan võib siseneda omaniku nõusolekuta eravaldusesse, kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Loomakaitse liidule sellist pädevust seadus ei omista."

Eestimaa Loomakaitse Liidu Facebooki kontol on kirjeldatud mitut Põdrangu looga sarnanevat juhtumit, kus liidu vabatahtlik on võtnud kodulooma erakinnistult kaasa kedagi informeerimata. Miks vabatahtlik ei söötnud-jootnud koera ja ei tegutsenud edasi seaduse piirides?

"Kajastame oma vastavates postitustes loomapidajate seadusevastaseid tegusid ja loomade julma kohtlemist. Loomade väärkohtlemine on kahjuks tavapärane," vastas loomakaitse liidu esindaja Pille Tees. "Kui tegemist on seaduse rikkumisega, siis võtame ka vastutuse, kuid looma abitusse seisundisse ei jäta. Ametnike reageerimist ja tegevuspraktikat silmas pidades selgitan, et PTA ametnike reageerimisele kahjuks väga tihti loota ei saa. Kontrolli teostamised viibivad ebamõistlikult kaua, vastused juhtumi kohta saabuvad ametnikult mitu kuud hiljem või ei saabu üldse. Politsei aga edastab tihti juhtumid tegelemiseks-reageerimiseks Eestimaa Loomakaitse Liidule. On juhtum, kus politsei lahkus ja jättis mitu päeva söömata-joomata loomad suletud majja, sest omaniku jutt oli veenev – loomad polevat kaua üksi olnud."

​Omaniku elu ja tervis loomapäästjaid ei huvitanud

Ja veel üks nüanss: kui liidu vabatahtlik päästja nägi Põdrangul nälginud ketikoera, kas tal siis ei tekkinud küsimust, kas peremehega on kõik korras, äkki vajab ka tema abi. 

Pille Tees: "Vihjes sisalduva teabe põhjal ei olnud meil alust arvata, et omanikuga olnuks midagi juhtunud – koer olevat halvas seisus olnud pikalt, omanikul puuduvat aga kriitika selles osas täielikult. Tänaseks on omanikuga saavutatud ka kokkulepe ja omanik on koerast loobunud ELL-i kasuks. Kuivõrd tunnete ise väga muret inimese pärast, siis eeldan, et olete juba pöördunud ka kohaliku omavalitsuse poole, et inimesele oleks tagatud vajadusel vajalik sotsiaalabi – seega ELL omalt poolt ei pöördu."

​Vastuseks liidule: Virumaa Teataja on Endliga vestelnud ning tema murede ja probleemidega kursis, samuti sellega, kas mees vajab sotsiaaltöötaja abi või mitte.

Tegelikult hakkas Eestimaa Loomakaitse Liit koera omaniku vastu huvi tundma ja temaga suhtlema alles vahetult enne või pärast seda, kui Virumaa Teataja teema suhtes huvi ilmutas. Seega kaks kuud pärast koera äraviimist. 

Koera omanik Endel ütles, et keegi liidust käis eelmisel nädalal tema juures, ütlemata oma nime ja selgitamata külaskäigu põhjust. Pühapäeval suhtles Endel telefonitsi ühe Põdrangu küla elanikuga, kes andis telefoni omakorda üle loomakaitse liidu esindajale – võimalik, et esindaja viibis samal ajal Põdrangul, kilomeetri kaugusel Endli elukohast.

"Rääkis mulle, et kui ma kirjutan avalduse koerast loobumiseks, siis nad minu kohta politseile avaldust ei tee. Süüdistavad mind koera alatoitmises," mainis Endel.

Tegelikult on ka koeraomanikul endal võimalik politseile avaldus teha, sest Eestimaa Loomakaitse Liit viis tema koera minema omal volil. "Tead, ma olen vana ja haige, ma tahan oma viimased päevad rahus olla. Muidugi oli koer mulle suureks abiks, aga ma ei suuda enam igasuguste tegelastega, kõige vähem politseiga, jageleda," ütles Endel Virumaa Teatajale.

Loomakaitsjad kipuvad üle reageerima

Põllumajandus- ja toiduameti ida regiooni peaspetsialist Hagbard Räis. Foto: Marianne Loorents

Põllumajandus- ja toiduamet on Põdrangu juhtumiga kursis. Ameti ida regiooni peaspetsialist Hagbard Räis rääkis järgmist:

"Loomakaitse liit ja kõik teised loomakaitsjad on samaväärsed juriidilised või füüsilised isikud nagu iga teinegi. Kolmandatele isikutele kehtivad kellegi kinnistule või territooriumile sisenemisel ja seal mingite toimingute läbiviimisel ühetaolised seadusenormid, mis seda üldiselt ei luba – eraomand on puutumatu. Kontakti loomiseks tuleb tihti territooriumile siseneda, et näiteks uksekella anda või uksele koputada, aga seda tehakse ikkagi eesmärgiga saavutada omanikuga kontakt. Kui omanik ei luba edasisi toiminguid teha, peavad need isikud territooriumilt või kinnistult lahkuma.

Seaduslikud õigused ilma omaniku nõusolekuta tema kinnistul tegutseda tulenevad järelevalveametnike töökohustustest, mida reguleerivad vastavad seadused. Mingitel OÜ-del, MTÜ-del või füüsilistest isikutest loomakaitsjatel minu teada selliseid õigusi ühestki seadusest ei tulene.

Seega Eestimaa Loomakaitse Liidu ega teiste sarnaste ühenduste liikmetel ei ole õigust ilma omaniku loata territooriumile siseneda ja seal tegutseda.

Loomakaitsjad peaksid rohkem loomaomanikega rääkima ja neile loomade tingimuste parandamiseks teadmisi ja vahest ka abi pakkuma, mitte ähvardama loomade äravõtmisega. Vahest saaks mõnda vanainimest ja tema koera aidata näiteks koera jalutamisega. Kohe ähvardustega alustades tekitatakse konflikt, mida ei ole võimalik enam hiljem rahulikult hallata.

Muidugi hädajuhtumid on teine teema – tulekahju, maavärin, puu murdumine, otsese looma piinamise takistamine jms. Sellisel juhul on nagu igal inimesel õigus ja kohustus looma päästa. Ka sellisel juhul tuleb järgnevalt kohale kutsuda näiteks päästeamet või teavitada juhtunust politseid, aga mitte loomaga minema joosta.

Lühikese ketiga koer, väline alatoitumus, ketikoeraga mitte jalutamine ja nii edasi ei ole küll sellised hädajuhtumid. Nendest tuleb teavitada vastavaid asutusi."

Räis tõi ka konkreetse näite: "Ketikoerte teemal oleme saanud pöördumisi, üks tuli sealtsamast Tamsalust. Rulaatoriga liikuval vanainimesel on 10-aastane ketikoer ja loomakaitsjad süüdistavad, et koeraga ei käida jalutamas. Aga see vanainimene ei suuda ju! Minge siis appi, kui soovite aidata, minge ja käige selle koeraga ise jalutamas!"