Eesti riigikaitse peab olema palju laiapindsem

Sigrid Nuutre. Foto: Erakogu

Endine USA Euroopa vägede komandör erukindral Ben Hodges andis hiljuti Eesti kaitseministeeriumile kolm soovitust, millest kaitsetegevuse planeerimisel lähtuda. Esiteks soovitas Hodges NATO-lt nõuda integreeritud õhu- ja raketikaitse õppusi skaalal, kus harjutatakse kõike. Teine soovitus oli vaadata, kuidas oleks võimalik laskemoona juba ette paigutada Balti riikidesse. Kolmandaks ütles Hodges, et meie ühiskond peab olema võimaliku sõjalise ohu suhtes seedimatu ehk teisisõnu kogu ühiskond peab olema selleks valmis, mis on Hodgesi sõnul sama oluline kui tänapäevaste relvadega varustatus.

Hodgesi kolmas soovitus viitab ilmselgetele puudujääkidele meie laiapindses riigikaitses. Kui laiapindne meie riigikaitse siis tegelikult on, kui jämedalt pool ühiskonnast on kaasamata, st inimestel puudub igasugune ettevalmistus ja riigikaitseoskused? Eeskätt pean silmas naisi, aga ka neid mehi, kes ühel või teisel põhjusel arstlikku komisjoni ei läbinud ja ajateenistusest priiks said või keda pole kunagi teenistusse isegi kutsutud, sest kõiki teenistuskõlblikke noormehi ei kutsuta. Tänavu värvatakse ajateenistusse 3500, järgmisel aastal 3800 ja aastal 2026 plaanitakse värvata 4000 ajateenijat.

Kindlasti ei ole 2013. aastal avanenud võimalus ka naistel vabatahtlikkuse alusel ajateenistus läbida piisav, kaasamaks enamikku elanikkonnast laiapindsesse riigikaitsesse. Naiste arv ajateenistuses on alates 2013. aastast olnud küll tõusutrendis – kui 2013. aastal asus ajateenistusse 15 naist, siis 2021. aastal oli see arv 60 –, kuid praegu moodustavad naised ajateenistuses ikkagi alla 2 protsendi. Nt Leedus ja Soomes on naiste osakaal ajateenistuses 4 protsenti, Norras ja Rootsis aga 20–25 protsenti.