Vaade: kurb lugu inimesest ja loomadest

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Marianne Loorents

Toolse kasside varjupaika teavad vist pea kõik Lääne-Virumaa inimesed. Paljudele on läinud südamesse tragi pererahva pingutused selle nimel, et koduta jäänud lemmikud saaksid peavarju, kõhutäidet ja hoolt. Alguses toimetasid Toolsel kassidega memm ja taat, viimaks jäi memm üksi. Küllap on paljudele südamesse läinud ka viimastes lehenumbrites kajastunud lood sellest, et üksi jäänud vanaproua enam hulga kassidega hakkama ei saa ja kassid tuleb ümber paigutada.

Tegelikult oleme sel nädalal kirjutanud palju lugusid loomadest, inimestest ja nende päästmisest. Päästetud on aga rohkem esimesi, neljajalgseid. Inimene vaadaku ikka ise, kuidas saab. Eks selles on killuke tõtt. Inimene vastutab looma eest, lemmikuks kasvatatud loomal on ise raskem hakkama saada kui kahejalgsel, kes end looduse krooniks peab.

Kuid alati ei saa kahejalgnegi hakkama ja vajaks abi. Seal aga on abi raskem tulema. Toolse varjupaiga loo tagant paistab lihtsalt inimlik traagika. Küllap armastas memm kasse ja jagas neile kõike, mida kasinates oludes sai, sealjuures jäid aga olud üha kasinamaks. Õnn, et viimaks sattus hädas memmele koju kiirabitöötaja, kes kutsus abi. Tõsi, abi kutsuti kassidele.