Kolumn: aga kes kaitseb õpilase õigusi?

Urmas Nõmmik. Foto: Kristjan Teedema.

Tööandja ja töövõtja suhteid reguleerib hulk dokumente. Lisaks on olemas ametiühingud, mis kaitsevad töövõtjaid. Kes kaitseb aga kooliõpilaste õigusi? Õpilastel on koolides tõesti enamasti oma esindused, aga nende mõju on lokaalne ega ulatu süsteemse mõjuni.

Miks üldse selline teema üles võtta? Õppekavade üle on vaieldud kogu aeg. Need on ka kogu aeg muutunud, muutuvad varsti jälle. Aga ajapikku on hakanud silma mõned tendentsid. Ja see puudutab eriti gümnaasiumi õppekavasid. Tundub, et need on muutunud tihedamaks ja mahukamaks.

Olen juba aastaid imestanud, kuidas suudab keskmine õpilane üldse gümnaasiumi läbida, kui tunnid lõppevad enamasti 16 paiku pärastlõunal ja seejärel peab leidma aega kodus õppimiseks. Kes tahab tegeleda hobide või spordiga, peab leidma veel kusagilt aega. Aga on ka eriala­olümpiaadid, sõbrad, sotsiaalmeedia, teater, kino, raamatud jne. Mõni gümnaasiumiõpilane käib töölgi. Normaalne töötaja vahetaks lakkamatute ületundide tõttu üsna pea töökohta. Aga püüa sa vahetada kooli. See teine kool, kuhu satud, on ju sama õppekavaga ja tõenäoliselt veelgi kõrgemate nõudmistega.