Juhtkiri: kui töö on südames

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Tänases lehes on intervjuu endise lastaiaõpetajaga, kes teinud oma tööd 45 aastat. Pensionile jääjate ja pensionil olijate seas on palju neid, kes olnud eluaeg ühes ametis. Tänapäeva noored ei kujuta sellist asja eriti ette, CV-d on kirjud, sest kohta kiputakse vahetama juba mõne aasta möödudes. Kindlasti oleneb valdkonnast, kuid väga pikka aega ühes ettevõttes töötavad inimesed on pigem haruldus.

Ei teagi, kas see, et inimesed lubavad endal katsetada ja proovivad enne paigale jäämist mitut ametit, on hea või halb. Ühelt poolt tuleneb selline katsetamine kodusest kasvatusest. Kui varemalt said lapsed suvevaheajal palgatööd teha, siis nüüdseks on tööinspektsioon kõigil kukil ja verinoori naljalt tööle ei võeta.

Seadused ja määrused on läinud nii jäigaks, et noored ei või näiteks nõusid pesta (töö kemikaalidega), planku värvida (töö mürgiste ainetega), muru niita (töö tööriistaga, millel on liikuvad osad), maasikaid korjata (raskete kastide tõstmine) jne. See varem lastetuppa kuulunud praktika, et laps iseendale suviti ja vabal ajal taskuraha teenib, on vajunud igavikku. Täisealiseks saades hakkab noor ise katsetama ning seetõttu on tööst loobumine sagedane.