Turvavööst lugu ei peetud ja roolijoodikutele tähelepanu ei pööratud

Nikolai Metsa juhitud Buick pikamaavõidusõidu Tallinn–Rakvere–Tallinn stardis 28. augustil 1927. aastal. Tagasiteel Tallinnasse paiskus see auto Päide veski juures kraavi kummuli. Sõitjad viga ei saanud, kuid koju tagasi tuli neil minna rongiga. Foto: Ardi Tedrekini erakogu/Eesti Antiikautode Galerii

Mulje, et Eesti maanteedel valitseb täielik anarhia ja liiklusõnnetustes hukkub igal aastal järjest rohkem inimesi, on pisut ekslik. Jah, õnnetuste üldarv tasapisi kasvab, kuid praegu on neid kaugelt vähem kui “metsikutel” 1990-ndatel. Hukkunutest rääkimata. Toonane Lääne-Viru vahest tuntuim liikluspolitseinik Jüri Linask meenutab muude seikade kõrval, et millalgi 1990-ndate alguses juhtus avarii, mille tagajärgi nähes tema partneri närvid üles ütlesid.

Jüri Linask asus autoins­pektsiooni tööle juba nõukogude ajal. Taasiseseisvunud Eestis sai temast nn trassipolitseinik – ametlikult kandis tema töökoht nimetust Eesti liikluspolitsei büroo ja Linask juhtis selle Viru osakonda. Kui üksus 1998. aastal likvideeriti ja liideti nii-öelda tavapolitseiga, siis hiljem leiti, et otsus polnud üldse hea, sest liiklusjärelvalvet tegevaid politseinikke enam polnud ja liiklejad muutusid ülemeelikuks.

Statistika siiski näitab, et pärast sajandivahetust hakkas Eesti liikluskultuur paremaks muutuma. Liiklusõnnetustes hukkunute arv aastas pöördus jõudsalt vähenemise suunas, kuid oma roll oli siin kindlasti ka paremaks muutunud maanteedel ja eelkõige varasemast oluliselt parema turvavarustusega autodel.