Skip to footer
Saada vihje

Kunstnik ja litokivi talletavad puudutusi

Maria Erikson “Kaks keha”. Litograafia Zerkalli ja käsitsi valmistatud kanepipaberil, 76,5 × 64 cm, tiraaž 11.

Lääne-Viru juurtega kunstnik Maria Erikson vaatleb isikunäitusel “Pehme puudutus äärel” Draakoni galeriis enda suhet graafika protsessiga, millesse on kaasatud kunstniku keha ja litokivi.

Maria Erikson, kes töötab Eesti kunstiakadeemias litograafiameistri ja graafikatöökoja juhatajana, on aastate jooksul end kunstniku ja õppejõuna jaganud Eesti ja Rootsi ning Eesti ja Soome vahel, praegu aga kulgeb ta Eesti ja Norra vahel.

“Pehme puudutus äärel” on kolmeosaline näituseprojekt, mille esimene ekspositsioon on Tallinnas Draakoni galeriis, teine tuleb esitlusele märtsis Ratamo galeriis Jyväskyläs ja kolmas aprillikuus litograafiamuuseumis Rootsis.

Mõtlen oma töödest kui osast oma kehast.

Maria Erikson, kunstnik

Maria Eriksoni kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides ja materjalikooslustes täheldab ta nende suhete kihistumist, muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.

Kunstnik võrdleb keha ja selle puutepinda litokivi pinnaga, otsib nendevahelisi paralleele ja vastuolusid. Omistades litokivile inimnahale omase võime mäletada, uurib Erikson enda loomingut kui kahe keha – kunstniku ja litokivi – vahelist dialoogi. Materjalide kokkupuute tulemusena kerkivad nende sarnasuste ja erinevuste kaudu esile kehade mittehierarhilised suhtlemisviisid ja uued koosolemise vormid.

Eriksoni loomingus keskne litotušš on joonistusmaterjal, mille kuivamisel kivipinnal tekib niidistikku meenutav abstraktne maastik, milles väljenduvad ühtaegu nii kivimi geoloogilised protsessid kui ka materjali ning kunstniku vaheline puudutuste jada.

Näitust “Pehme puudutus äärel” saab Draakoni galeriis vaadata 4. veebruarini.

Tehnika

Litograafia ehk kivitrükk kuulub lametrükitehnikate alla.

​Litograafia puhul joonistatakse kujutis suure rasvasisaldusega kriidi, spetsiaalse pliiatsi või tušiga kivi pinnale. Söövitamisel jääb joonisega kaetud kivipind happest puutumata ja võtab hiljem märgvaltsimisel trükivärvi külge.

Tõmmis saadakse paberile spetsiaalse litopressi abil. ​Kui soovitud arv tõmmiseid käes, tuleb kujutis teise litokivi ja ohtra veega maha hõõruda, kuni litokivi saab sama puhtaks, kui ta esialgu oli.

​Värvilise litograafia jaoks on vaja iga värvi jaoks eraldi kivi.

Vastab Maria Erikson

Millega võlub teid graafikatehnikatest just litograafia?

Graafikatehnikatest võlub mind eelkõige litograafia oma visuaalse keele ja erinevate võimalike tehnikate mitmekülgsuse pärast. Litograafiline tõmmis võib näiteks meenutada joonistust või edasi kanda maalile omaseid pintslitõmbeid.

Samuti paelub mind litokivi materjal ise, mis tänu oma keemilistele omadustele on justkui dialoogis kunstnikuga. Iga kivi on pisut erinev ja reageerib vastavalt kunstniku tegevusele litograafilises protsessis.


Milliseid paralleele ja vastuolusid olete avastanud inimnaha ja litokivi dialoogi jälgides ning mida järeldanud, uurides materjalide ja trükipindade kokkupuutel tekkivaid ruume ja vaheruume?

Kahte keha, minu ja litokivi oma, seob taju, võime puudutus salvestada, seda mäletada ja edasi anda. Kahe keha kokkupuutel kanduvad ühe omadused üle ka teisele. Esialgu erinevusena tajutud temperatuur, struktuur, pinnalaotus ja näiteks kaal hajuvad aja jooksul ning mingil hetkel polegi neid enam võimalik eristada. See kogemus on fenomenoloogiline. See on tunne, hetk, mil tekib samastumine materjaliga.

Clare Humphries defineerib materjalidena kindlaid asju, nagu hape, trükiplaat ja muu selline, materiaalsuse all mõistab ta uut teadmist või tähendust, mis sünnib kahe pinna või keha kokkupuute tulemusena.

Minu jaoks tähistavad ruumid ja vaheruumid vorme ja vastuvorme ehk siis jälje ja jäljendi vahelist suhete kihistumist läbi protsessi. Need ruumid on mõttelised, keemilised, füüsikalised, selline piiriala, kus toimub ühtaegu mingi eristumine ja samastumine.

Minu keha jätab kivile jälje, mida on trükipressiga võimalik paberile reprodutseerida. Jäljend, mis kivile jääb, sõltub võrdväärselt mõlemast puudutuses osalenud pinnast. Selles protsessis täheldan litokivi kui materjali agentsust ja enda keha kui matriitsi. Mõtlen oma töödest kui osast oma kehast.

Teisisõnu, minu eesmärk ei ole tähendust, mingit kindlat kujutist edasi anda graafika meediumi abil, vaid see tähendus peitub graafika protsessis endas ning mina püüan seda oma loomingu kaudu esile tuua.

Mis ajendas kunsti õppima just Rootsis, hiljem USA-s ja Soomes?

Rootsi sattusin tutvuste kaudu ja alguses oli plaan vaid aastaks jääda. Kuid sealne esimene graafikakogemus oli niivõrd mõjuv, et otsustasin jääda selle valdkonnaga lähemalt tutvuma.

Tamarind Institute USA-s New Mexicos on ainulaadne litograafiatöökoda, mis lisaks kunstnike tiraažide publitseerimisele pakub igal aastal seitsmele-kaheksale tudengile intensiivset litograafiatrükikunsti väljaõpet. Sinna ajendas mind minema üha süvenev huvi litograafia vastu. Pärast aastast ettevalmistust olin üks kahest trükkalist, kes valiti välja koos töötama Tamarindis resideeruvate kunstnikega.

Otsust Soome kunstiakadeemiasse magistrikraadi omandama minna mõjutas eelkõige sealse graafika õppesuuna õppejõudude ja vilistlaste looming. Lisaks kõnetasid mind sealne õppekava ja õpetamise viisid.

EKA koduleht ütleb, et olete kunstiakadeemia külalislektor, samas alustate ka Oslo riiklikus kunstiakadeemias litograafiaõppejõuna – kuidas jagate end Eesti ja Norra vahel?

Ma olen harjunud kahepaikne olema. Olen jaganud oma aega Eesti-Rootsi ja Eesti-Soome vahel, nüüd siis Eesti-Norra vahel. EKA-s töötan litograafiameistri ja graafikatöökoja juhatajana, külalislektorina olen otsustanud mitte jätkata.

Kas ja kuivõrd olete töös ja loomingus seotud Rootsiga?

Rootsiga seovad mind lähedased sõprussidemed ja head kolleegid.

Mida õpetamine teile endale õpetab?

Õpetamine on õpetanud eelkõige kannatlikkust ja oskust olla oma sõnastuses täpne.

Kas võiks olla lootust näha teie loomingut ka Rakvere Galeriis?

Kindlasti sooviksin ka Rakveres oma loomingut näidata.

Kommentaarid
Tagasi üles