Juhtkiri: vardasse tõmmatud kirjandus

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Eile tähistati esimest korda Eestis kirjanduse päeva. Lipupäeva puhul lehvisid sinimustvalged, loeti raamatuid ja valiti isegi parim kirjandusõpetaja, kelleks sai Märjamaa kooli õpetaja Sirje Nootre. See kõik on väga tore, sest pole liiga palju aastaid möödas poliitik Juku-Kalle Raidi suust raadioeetris kõlanud repliigist, kui ta märkis, et mõistab meditsiinitöötajate streiki, kuna nende tööst sõltuvad inimelud, aga ei mõista õpetajate streiki, sest ühest “märssi lohistavast kirjandusõpetajast ei sõltu midagi”.

Loodetavasti annab eesti kirjanduse päev meile aega natuke mõtiskleda kirjanduse üle ja jõuda tõdemuseni, et poliitik eksis rängalt. Eesti kirjanduse päev ehk ongi selleks ellu kutsutud ja lipupäevana selle olulisust rõhutatud, et inimene korraks mõtleks, milleks talle eesti kirjandus. Ehk jõuab ta pärast mõneaastast mõtlemist arusaamisele, et mõtte- ja sõnavara, arusaam maailmast ja inimestest oleks kirjandust tundmata kidur. Eesti kirjandus on rahvuse mõtestaja ja meie kestmise üks alustalasid.

Kui kaob kirjandus ja inimeste tahe seda lugeda, vaesub ja hääbub eesti keel ning poolkeelsus on kerge kanda kinnitama. Igas keeles mõeldakse erinevalt ja emakeelne kirjandus avardab inimest nii vaimselt kui ka emotsionaalselt. Kirjanduse tüvitekstid on rahva seeneniidistik, mida tundmata ja tunnetamata kaotame identiteedi. Ehk on just eesti proosal ja luulel suur osa selles, et eestlased on maailmas paljudel aladel saavutanud silmapaistvaid tulemusi.