Sotsiaalkaitse vajab puhastust ja sihtimine ei vii sihile

Jaanus Nurmoja. Foto: Erakogu

Olen jällegi parteituna roheliste (EER) nimekirjas ja ikka ühe olulise ühisosa pärast. Mitte et mul teiste erakondadega ühisosad sootuks puuduksid, aga ilma kodanikupalgata on neist nii mõnegi idee elluviimine võimatu missioon. Näiteks puudutab see tingimuste loomist eestlaste sündimuse tõusuks taastetasemele. Olen kodanikupalga eestkõneleja, mis pole vist kellelegi uudis – ja EER on siiani ainus erakond, kelle programmi on see sisse kirjutatud. Valimisprogrammi ka muidugi. Lihtne ja loogiline.

On üks valdkond, mis vajab ammu puhastustööd. See on meie ülereguleeritud sotsiaalkaitse, mis suudab tagada tööd selle ala spetsialistidele, kuid mitte väärikat toimetulekut Eesti kodanikele. Loomulikult on see ka lahutamatu osa maksudebatist – kas üks või teine hea eesmärk väärib seda või teist hinda, mis võib maksudena väljenduda? Lõpptulemuseks peab igatahes saama solidaarsussüsteem (nimetagem seda näiteks ühtekuuluvussüsteemiks), mida iseloomustab kolm t-d (TTT) ehk tingimusteta tagatud toimetulek. Teisisõnu – kodanikupalk, mis päästevesti kombel hoiab inimese elatustaset langemast allapoole teatud piiri, ja seda toetav maksukorraldus. Lisaks kärpekrokodill, mis lõgistab hambaid ebavajalikuks muutunud kulutuste ja toetuste kallal. Pakun, et näiteks praegusest töötukassast jääb parimal juhul alles vaid umbes pool.

Kodanikupalga väikseim suurus, millest on üldse mõtet rääkida, võrdub vähemalt keskmiste standardkulutustega lapse kohta kuus, mis on aluseks elatise määramisel. Pärast aprillis toimuvat indekseerimist peaksid need standardkulutused olema suurusjärgus 500 eurot (seni 418,40). Lühiduse huvides nimetan seda siin artiklis kodanikupalga miinimumiks.