Arvamus ⟩ Kes kutsus Aadu peole?

Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents

Kas sina kutsuksid oma majapeole Adolf Hitleri? Ilmselt mitte. Kui ta ikkagi kohale ilmuks, siis kas laseksid tal torti mugida või annaksid mõista, et ta on vales kohas? Või vaataksid kõrvale, ajaksid omi asju ja laseksid tal enda külalistega ka pilti teha?

EKRE tõmbas neljapäeval heade mõtete linnas peo käima. Kõnepuldist räägiti natuke Tartu rahulepingu tähtsusest – see ju oli ometi kogunemise põhjus – ning natukene rohkem sellest, kui halvasti kõik on. Kõlas tavaline kokteil süüdistustest nende pihta, kes võtavad raskel ajal vastu kõige raskemaid otsuseid, ja lahendustest, mis on vaid EKRE kandidaatide võimule pääsemise kaugusel. Sinimustvalgeks võõbatud täispakett, mille siduvaks komponendiks on hirm ja umbusk. Suunatud neile, kes pole kunagi ühtegi parteid uskunud, ent nüüd usuvad üht ilma vähimagi kõhkluseta. Auto järelhaagisest jagati kätte tõrvikud ning marsiti läbi talvise Tartu.

Rahva seas viibis ka erikülaline, kelle Tartu Postimehe fotograaf pildile püüdis. Paatosliku kaugusesse suunatud silmavaate ning sirge seljaga kolmanda reich‘i põhikaabu Adolf Hitler isiklikult. Laubal murekortsud isamaa kurva saatuse pärast, käte vahel pimedat ööd valgustav rahvuslik sümbol Hiina bambustõrvik. Haakristiga õlaembleemidega paraadivormi oli ta sellel õhtul küll pessu pannud, aga Aadu tunneb ilma selletagi ära iga koolilaps – tukk oli kenasti kõrvale lakutud ja ninaalust soojendas ruudukujuline tüügas. Ta marssis koos rahvamassiga rongkäigus, mis pidanuks au sees hoidma meie omariikluse üht alusdokumenti. Keegi ei ajanud teda sealt minema kui ebavajalikku provokaatorit. Ju siis oli kõik õige. Kes teab, võibolla sõitis füürer pärast veel linnaliinibussiga koju ja mossitas üksinda tagumisel pingil, Lidli kilekott süles, proovides ignoreerida paar pinki eespool lakkamatult itsitavaid poisiklutte. Karikatuur missugune.

EKRE tõrvikurongkäik. Foto: Sille Annuk

Aga sellega ka nali lõppeb. Ei pea isegi guugeldama hakkama, veendumaks, et nüüdseks on pildi kodukootud Aadust üles korjanud Venemaa riigimeedia. Ühe tainapea tähelepanuvajadus rakendatakse propagandavankri ette, mis toidab veendumust, et Eesti on üks väike ja vastik natsiriik. Vabadussõja lõpetanud Tartu rahu ajal muidugi fašismi Euroopas selle tavapärasel kujul veel ei olnud, aga keda see seal huvitab. Hitler on universaalne pahalane, kes esindab vene pööbli jaoks kõike seda, mis on halb. Nad ei küsi täiendavaid küsimusi. Aadu osalemine Tartu rahu aastapäevaüritusel ainult kinnistab Kremli narratiivi, mis on terve sajandi püüdnud pisendada selle rahulepingu legitiimsust.

Suur osa tõrvikurongkäigus marssinutest jagab EKRE vaadet, nagu käituks tänane Eesti valitsus Venemaa suhtes liiga provokatiivselt. Kui keegi selles rodus päriselt sedasorti signaalide pärast muretseks, oleks ullike harrastusnäitleja pikema jututa kus kurat saadetud.

Aga peolt saadetakse minema ainult kontvõõraid. Ma juba tean, mida ütlevad asja kohta EKRE juhid. Ametlikult ei saa ju Aadu osalemist rahvuslikul paraadil tagant kiita, küllap siis oli tegemist mingi suvalise tüübiga, kes imbus rahva hulka ega esinda korraldajate vaateid. Mõni eriti illusioonides vaevlev parteilane ehk proovib isegi väita, et säästu-Hitleri sarnasus päris Hitleriga on vaid juhus või et vaesekesel vääratas vuntsi trimmides käsi. Ja siis on veel ilmselt mõni Kaalepi-sugune, kes tõmbab käima jutu stiilis "Hitler tegi tegelikult päris palju head ka, kolmandas reich‘is olid maanteed ilusti korras ja puha" ...

Fakt on aga see, et maailma kurikuulsaim ruutvunts on praeguseks rohkem sümbol kui inimene. Igaüks, kes avalikul üritusel temaks kehastub, kannab sellega edasi sõnumit, mis ei puuduta kuidagi teede korrashoidu 1930. aastate Saksamaal. Fakt on ka see, et vennikesele anti kätte tõrvik ning lasti tal koos teistega marssida läbi heade mõtete linna nagu õigel mehel muiste. See on piinlik, kurb ja muretsema panev.

Ma ei saaks kunagi ühe puuga maha teha kõiki inimesi, kes EKRE tõrvikurongkäikudel osalevad. Need on ikkagi meie inimesed. Nende hulgas on palju neid, kes südamest uskusid, et marsitakse Tartu rahu ja Eesti riigi auks. Paljud neist on vanemad inimesed, keda – vabandan väljenduse pärast juba ette – paraku on kergem manipuleerida. Inimesed, kel hakkab pea uue aja tõmbetuultes kiiremini ringi käima ja kes sooviks, et maailm ei liiguks nii kiiresti. Ning inimesed, kes on pettunud selles, kuidas neid valitsev kildkond valdab kõige paremini ikka iseenda palga tõstmise peenet kunsti ajal, mil lihtrahvas inflatsiooni "hüvesid" naudib. Just kõige eakamate inimeste asetamine samale pildile rahvusvahelise etalon-massimõrvariga on minu silmis alatu samm.

Kindlasti viibis rongkäigul ka neid, kes oleks klounile paar krõbedamat sõna lausunud, kui oleks temaga samasse ritta sattunud. Aga seda ei tehtud. Kas oli kambavaim tugevam või ei olnud tegu teps mitte kontvõõraga. EKRE juhtkond võib ennast sõnades klounist distantseerida, aga kokkuvõttes tehakse seda niisama ettevaatlikult, nagu Jüri Ratas laitis meedias maha oma erakonnakaaslaste Vene-meelseid vaateid. Või nagu ekrelaste kangelane Donald Trump siis, kui on sunnitud andma hinnangu USA paremäärmuslaste tegudele.