Fakt on aga see, et maailma kurikuulsaim ruutvunts on praeguseks rohkem sümbol kui inimene. Igaüks, kes avalikul üritusel temaks kehastub, kannab sellega edasi sõnumit, mis ei puuduta kuidagi teede korrashoidu 1930. aastate Saksamaal. Fakt on ka see, et vennikesele anti kätte tõrvik ning lasti tal koos teistega marssida läbi heade mõtete linna nagu õigel mehel muiste. See on piinlik, kurb ja muretsema panev.
Ma ei saaks kunagi ühe puuga maha teha kõiki inimesi, kes EKRE tõrvikurongkäikudel osalevad. Need on ikkagi meie inimesed. Nende hulgas on palju neid, kes südamest uskusid, et marsitakse Tartu rahu ja Eesti riigi auks. Paljud neist on vanemad inimesed, keda – vabandan väljenduse pärast juba ette – paraku on kergem manipuleerida. Inimesed, kel hakkab pea uue aja tõmbetuultes kiiremini ringi käima ja kes sooviks, et maailm ei liiguks nii kiiresti. Ning inimesed, kes on pettunud selles, kuidas neid valitsev kildkond valdab kõige paremini ikka iseenda palga tõstmise peenet kunsti ajal, mil lihtrahvas inflatsiooni "hüvesid" naudib. Just kõige eakamate inimeste asetamine samale pildile rahvusvahelise etalon-massimõrvariga on minu silmis alatu samm.
Kindlasti viibis rongkäigul ka neid, kes oleks klounile paar krõbedamat sõna lausunud, kui oleks temaga samasse ritta sattunud. Aga seda ei tehtud. Kas oli kambavaim tugevam või ei olnud tegu teps mitte kontvõõraga. EKRE juhtkond võib ennast sõnades klounist distantseerida, aga kokkuvõttes tehakse seda niisama ettevaatlikult, nagu Jüri Ratas laitis meedias maha oma erakonnakaaslaste Vene-meelseid vaateid. Või nagu ekrelaste kangelane Donald Trump siis, kui on sunnitud andma hinnangu USA paremäärmuslaste tegudele.