Sel nädalal andsid kolme koduvärviga kaunistatud Eesti kojad põhjust sügavamaks mõtiskluseks meie elu, kultuuri, ajaloo, kirjanduse ja inimeste üle.
Nädala kaja: kolme koduvärvi päevad
A. H. Tammsaare 145. sünniaastapäeval lehvisid sinimustvalged lipud esimest korda eesti kirjanduse auks. Proosat ja luulet loeti sel päeval koos ja omaette ning ehk avastati koguni mõni uus kirjanik, kelle teosed pole varem näppu sattunud.
Eesti kirjanduse päev on lipupäevana mitmes mõttes märgiline. Peame eesti kirjandust nii enesestmõistetavaks, et ei märka selle ainukordsust ega väärtust. Vahel isegi ironiseerime, et Eestis on kirjanikke rohkem kui lugejaid. Tõsi, raamatu saab välja anda igaüks, kel sulg jookseb ja ambitsiooni jagub. Suurimalgi lugejal võib tekkida eesti kirjanduse riiuli ees abitu tunne, sest taas on lisandunud autoreid, keda peaks tundma õppima. Raamatusõber arvab siiski, et parem rohkem kui vähem ja päris õudne oleks, kui poleks tükk aega ilmunud ühtegi eesti keeles kirjutatud teost.