Kolumn: õpetaja Nael

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Kui paljusid õpetajaid te oma kooliajast teate? Kui ma seitsmekümnendate alguses koolimaja vahet käisin, siis oli popp öelda, et õpid ju endale. Millest mina küll aru ei saanud. Mina õppisin õpetajale. Ja emale. Nemad põdesid hinnete pärast kõige rohkem.

Inglise keelt õppida tundus eriti mõttetu. Sama hästi oleks võinud õppida ladina keelt. Niikuinii pole kellegagi rääkida. Isegi kui oleks Raekoja platsil mõne turistiga keelt harjutama hakanud, oleks võinud sattuda vangitorni. Väliskülalisega suhtlus võrdus riigi reetmisega.

Seetõttu on üllatav, et õpetaja Nael suutis mind Tallinna 1. keskkoolis (GAG) seda keelt õppima panna. Ma ei saanud kunagi hinnet üle nelja. Aga ma pusisin. Ise ka ei tea, miks. Proua Nael suutis minus äratada hasardi. Aine vastu. Mis polnud kaugeltki mu lemmik. Ja tulemus on see, et ma ei mäleta üldse, kas ma ka algkoolis või kõrgkoolis oleks inglise keelt õppinud. Ainult need kolm aastat keskkooli.