Kelle käes on võti kogukonna liitmiseks?

Irene Käosaar
, Haridus- ja teadusministeeriumi rahvusvähemuste hariduse osakonna juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Irene Käosaar.
Irene Käosaar. Foto: Raigo Pajula/Postimees

Mõni nädal tagasi viibisin Rakveres näituse "1 riik, 121 rahvust" avamisel. Avamisele järgnes arutelu teemal "Kelle käes on võti kogukonna liitmiseks?". Intrigeeriv teema. Peaküsimus oli kogukond kui ühes geograafilises piirkonnas, näiteks Lääne-Virumaal, elavate erinevast rahvusest inimeste kokkupuutekoht.


Kuna minu igapäevatöö on haridusküsimustega tegelemine, siis arutlen siinkohal pisut lapse arengu aspektide üle selle küsimuse valguses ning püüan leida vastuse küsimusele, kelle käes siis ikkagi on kogukonna liitmise võti.



Lapsevanema võti

Laps sünnib puhta lehena. See, kuidas ta maailma nägema hakkab, mida kartma, lootma või mille üle rõõmustama, on eelkõige vanemate kätes. Üsna kiiresti saab lapsest sotsiaalne olevus ning tema arengut hakkavad kujundama sõbrad, lasteaiaõpetajad, koolipersonal, treenerid ja kõik teised inimesed, kellega laps iga päev suhtleb.



Kui laps läheb lasteaeda, siis on tema jaoks seal kõik uus - avaneb teine maailm. Kõiki neid uudsusi (kindel päevakava, uued nõudmised, ühised mänguasjad jne) võtab ta loomulikult ja hirmuta - see kõik on uus ja tähtis.



Ja kui ta lasteaias peab rääkima teises keeles või tema ümber on lapsi, kes räägivad teises keeles, siis ka see on lihtsalt üks väike uudsus. Ta hakkab automaatselt rääkima selles keeles, mis annab talle paremad võimalused teiste laste ja õpetajaga kontakti loomiseks ning ta teeb seda valutult ja hirmuta. Seda muidugi juhul, kui temasse ei süstita hirmu või õõva teise keele ja teises keeles rääkivate laste suhtes.



Sõitsin selle aasta esimesel päeval rongiga Tartust Tallinnasse, minu kõrvalistmel istus isa umbes 5aastase pojaga. Oma kingituste üle uhkust tundes üritas poiss suhelda kaasreisijatega ja avastas järsku, et nendest kõik ei valdagi eesti keelt. Isa reaktsioon sellele oli: "See on ju normaalne, enamus inimesi maailmas ei valda eesti keelt."



Ma olen kindel, et see poiss ei vaata pahameelega oma rühma- või klassikaaslasi, kes räägivad emakeelena teist keelt. Ma ei taha sellega õigustada inimesi, kes elavad Eestis ja ei valda eesti keelt, olen veendunud, et kõik enda elu Eestiga sidunud inimesed peavad valdama meie ühist riigikeelt. Samas ei mõju halvustamine keeleõppele hästi. Seega on kogukonna liitmise võti lapsevanema kui lapse maailmavaate ja hoiakute kujundaja käes.



Õpetaja võti

Mida sarnasem on keeleõpe emakeele õppimisega, seda paremini laps keelt omandab.



Sageli võetakse sõna selle üle, kui andekas või mitteandekas peaks inimene olema, et keeli omandada. Iga järgmine keel on siiski lihtsalt vaid keel ja tõenäoliselt ei kohta me ühtegi inimest, kes ei oleks omandanud oma emakeelt, seda olenemata oma IQst.



Keele peamine funktsioon on teiste inimestega suhtlemine - enda mõtete edastamine ja teiste mõtete teadasaamine - olgu see siis kirjalikul või suulisel kujul. Kui õppidagi keelt just sellest printsiibist lähtudes, uue info omandamise, teiste inimestega suhtlemise ja huvitavate "asjade" teadasaamise kaudu, siis ei tundugi keel mingi kohutavalt keerulise märkide süsteemina.



Õpetaja roll on teha aine õpilase jaoks huvitavaks ja tagada, et tärkaks mingigi huvi õpitava vastu. On palju arutletud erivajadustega laste tavakooli kaasamise vajaduse üle. Usun, et tänaseks on ühiskond ja kool võtnud omaks selle teadmise, et meie koolipinkides istub väga erinevaid lapsi ja neile kõigile tuleks läheneda nende vajadusi arvestades. See võib olla mõnikord keeruline, kuid see kuulub õpetaja professionaalsuse hulka. Õpetaja peab toime tulema erinevast sotsiaalsest keskkonnast pärit ja erineva tervisliku seisundiga lastega.



Teises keeles rääkivad lapsed tunduvad meile aga sageli ikka veel kui ilmaime ja midagi, millega õpetaja ei saagi toime tulla. Saab ja peab!



Ühes klassis õppivad erineva kodukeelega lapsed on täiesti normaalne ja tavapärane õpikeskkond, kus lapsed harjuvad erinevustega ja hakkavad neisse sallivalt suhtuma.



Mida rohkem on isiklikul pinnal häid kogemusi teiste rahvustega, seda sallivamad me teiste suhtes oleme. Suhtugem siis rõõmsalt sellesse, et meie lapsed saavad need head kogemused kätte juba koolipingis. Seega on kogukonna liitmise võti õpetaja kui kooli- ja õpikeskkonna looja käes.



Professionaalide võti

Suure osa ajast ei veeda laps aga mitte lasteaias või koolis. Ta käib trennis ja huviringis; ta suhtleb sõpradega internetis ja surfab portaalides, et ikka enda jaoks midagi põnevat leida; ta vaatab televiisorit ja kuulab muusikat; ta käib raamatukogus ja poes - igal pool suhtleb ta inimestega. Kõik need inimesed mõjutavad seda last märkamatult.



Netiportaalidest leitud info põhjal teeb ta sageli järeldusi ja võtab hoiakuid maailma suhtes. Aga ka need tekstid (olgu need siis netis, teles või lehtedes) on keegi koostanud. Hoiakute kujunemine on pikaajaline protsess ja neid on märksa kergem kujundada, kui hiljem ümber kujundada.



Kogukonna ühtekuuluvustunne sõltub aga paljuski just sellest, kui palju on ühiselt huvipakkuvaid ja tõsiselt korda minevaid asju.



Seega on kogukonna võti kõigi professionaalsete inimeste käes (olgu need ajakirjanikud või müüjad), kellega laps päeva jooksul kokku puutub.



Aruteludel tuuakse ikka välja, mida riik või kohalik omavalitsus on teinud või tegemata jätnud. Muutuvad ajad, muutuvad vajadused ja ühiskondlikud nõudmised, seega on alati midagi, mida just täna veel ei ole.



Samas on nii riiklikul kui kohalikul tasandil väga palju tehtud.


On arendatud ja toetatud tugisüsteeme, teises keeles õppivate laste emakeele arendamist, tõstetakse eesti keele ja eesti keeles õppimise kvaliteeti vene õppekeelega koolides.



Igaühe võti

Osa kohalikke omavalitsusi on lisaks riiklikele suundadele välja arendanud oma mudeleid, mis lähtuvad just kohalikust eripärast ja vajadustest. Kogukonna liitmise võti on seega ka riigi ja kohaliku omavalitsuse käes.



Aga on keegi kunagi näinud seda Riiki või Kohalikku Omavalitsust? On ta astunud sisse uksest või saatnud teile elektronkirju? Ei! Riik koosneb neist samadest õpetajatest ja lapsevanematest, kodanikest tänaval ja lastest koolipingis. Usun, et kui me kõik tajuks, et meie olemegi riik, võtaks ka isiklikku vastutust selle eest, et meie naaberkorteris elavad veidi teistsugused inimesed (on see teist­sugu­sus siis keeleline, usuline, sotsiaalne vms) on väga vahvad ja neile on täitsa põhjust hommikul "tere" öeldes naeratada, siis ongi jälle suur samm tehtud. Seega on kogukonna liitmise võti meie kõigi käes.



Kogukond on nagu kodu. Iga kodu moodustavad need inimesed, kes seal elavad ja kes on selle koduse keskkonna loonud. Kelle käes on kodu võti? Võtmeid on mitu ja need on jaotatud kõigile neile, kes sellesse kodusse emotsionaalselt ja füüsiliselt kuuluvad.



Kodu võti on koduste käes, kogukonna võti kogukonda kuulujate käes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles