/nginx/o/2022/05/30/14589341t1h235e.jpg)
/nginx/o/2023/02/16/15141757t1h151a.jpg)
Võsu kõrberokkarid ansamblist Elephants From Neptune said viimasel Eesti muusikaauhindade jagamisel oma kauamängivale "Boogieland" aasta rokkalbumi tiitli. Neljapäeval stardivad nad nelja kontserdiga minituurile koos progerokibändiga Põhja Konn, tuur lõpeb pühapäeval Kadrinas.
Mida tähendab bändile veel ühe maineka auhinna võitmine ning millise meeleoluga tuurile minnakse, räägib Elevantide trummar Jon Mikiver.
Kuidas te just Põhja Konnaga tuuritama sattusite? Mis on teie ja nende suurim sarnasus ja suurim erinevus?
Tegime paar aastat tagasi Tallinnas nendega koos ühe kontserdi. Siis vaatasime, et tunduvad täitsa normaalsed ja toredad poisid. Meile väga nende muusika meeldib ja meie oma neile ka. Rokkmuusikat tegevaid ansambleid ju liiga palju Eestis ei ole, eriti Põhja Konna sarnaseid, kes eestikeelset progerokki teeks.
Suurim erinevus ongi see, et meie teeme inglise, nemad eesti keeles. Nende muusika on palju ammutanud vanast eesti kirjandusest, põhjakonnadest ja igasugu sellistest tegelastest. See ongi suurim erinevus, pigem on rohkem sarnasusi. Meile meeldivad samasugused ansamblid ja meil on samasugune tööpõhimõte. Selliste tüüpidega on alati puhas rõõm meie kaunil kodumaal ringi sõita.
Palju õnne järjekordse muusikaauhinna puhul! Nüüdseks on teil olnud võimalus lausa mitu korda "ära tõusta". Kas tunnete, et peaks seda tegema, või kuidas seda väldite?
Pinge ära tõusta on alati olemas, aga õnneks on kõik kutid nii kahe jalaga maa peal, et seda ei juhtu. Kui peaks juhtuma, siis palun tundke ennast vabalt ja tulge öelge, et poisid, rahunege natuke maha.
Teiseks on igalühel ka omad olmeasjad. Ära võid tõusta, aga esmaspäeval pead lapsed ikka kooli või lasteaeda viima. Minul pole väga aega ennast rokistaarina tunda, mul on suurem fassaadi soojustamine ees ja mingite projektide võtmine käsil, et nendega suvel tegelema hakata.
Heas mõttes olmega tegelemine aitab ka kahe jalaga ennast maa peal hoida. Oleme väga tänulikud selle auhinna eest, see on väga suur tunnustus, aga et nüüd siin keegi hakkaks endale rinnale patsutama ja õhku täis puhuma, pigem ei. Me oleme selle mõttes ikkagi normaalsed inimesed.
Kadrinas olete varem käinud?
Minu arust me oleme isegi ühel korral Kadrinas esinenud, aga see oli vähemalt viis aastat tagasi, see polnud kindlasti avalik üritus. Tulev Kadrina kontsert on kindlasti esimene kord, kui avalikult seal esineme.
Selles mõttes on väga lahe, et Kadrina on Võsule – meie sünnilinnale – lähemal kui Rakvere. Kui Rakvere välja jätta, on see üle aastate lähim kontsert Võsule.
Mina olen muidugi bändist kõige rohkem Kadrinas käinud. Olen astunud, käed selja taga, targa näoga seal keskuses ringi, kirikut vaadanud ja poes käinud. Võõras koht ei ole. Ise pole jõudnud, aga Kadrinas on ju ka suurepärased suusatamisvõimalused ja väga hea spordikeskus. Nii et Kadrinaga on ikkagi mul väga head sidemed.
Kusjuures, meil oli alati üks selline väljakutse oma tänava poistega, et me sõidame jalgrattaga Kadrinasse ja tagasi. Vahepeal põikasime ka lähedal asuvatest külakestest läbi, Rakverre me päris välja ei sõitnud, aga Kadrina oli ikka paras retk. Mitu aastat tegime seda ja see oli ikkagi suur koht, seal olid tanklad ja poed, mida Võsul ei olnud.
Kuidas üheks tuuriks üldse valmistutakse? Või on see nagu iga teine kontsert?
Tuurile tuleb lihtsalt minna, mitte selleks valmistuda. Kindlasti on see erilisem kui üks kontsert. Meie valmistume selleks alati nagu ükskõik milliseks kontserdiks, allahindlusi ei tee.
Tuuril olles on selles mõttes pigem lahe, et see õpetab sind rohkem ka teistega arvestama, kui oled vahepeal ära unustanud. Eriti veel teise bändiga koos. Kui neli päeva sõidad järjest risti-rästi üle Eesti, siis on see väga tore kogemus, paneb aru saama, et inimesed on erinevad. Igalühel on teatud hetkedel oma mingid momendid ja vajadused, samuti vajadus vaikuse ja oma aja järele. See on minu jaoks ka tore moment, kus saada paremaks inimeseks ja õppida teistega arvestama. Et saada inimestega paremini läbi.