Kiri: vabadus võetakse, seda ei anta

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Mitte keegi ei too meile vabadust kandikul kätte, vabadus tuleb alati ise võtta. See teadmine on ajaloos end korduvalt tõestanud. Möödunud aastal Eesti riigi aastapäeval alustas Venemaa sõda suveräänse Ukraina riigi vastu. Sõjavari jääb pidupäeva kohale ka pärast selle sõja lõppu. Aga elu läheb edasi ka siis, kui maailm inimeste ümber on leekides. Mina arvan, et me peaksime jätkama presidendi vastuvõtu traditsiooni. Mulle meeldib vaadata ilusasti riides, elus edenenud, jõukaid ja õnnelikke inimesi. Kellele see ei meeldi, võib pidupäeva tähistada endale sobival moel.

Tänavu vajutavad aastapäevale oma pitseri lähenevad valimised. Meeldib see meile või mitte, ilma poliitikuteta me püstitatud eesmärkideni ei jõua. Kellegi huvides ei ole olukord, kus “poliitik” on sõimusõna. Kehv poliitik on nagu jala külge seotud pomm, mis takistab edasiliikumist. Mina ei tea, kuidas teha nii, et me valiksime poliitikuteks parimad võimalikest kandidaatidest.

Tean ühte tarka, haritud, karismaatilist meest, kellel on üks harva esinev omadus. Ta oskab osavalt, nutikalt ja targalt torgata nii, et ei muutu kunagi õelaks ega tekita teises inimeses ebamugavustunnet. Pole harvad juhud, kus see, keda torgati, naerab kaasa koos teistega. Küsisin, miks ta poliitikasse ei lähe. Miks ma peaksin? Kas sellepärast, et sotsiaalmeediast lugeda, kuidas üks mees istub bussis, ja kui talle tundub, et enam hullemaks minna ei saa, astub bussi poliitik ja kukub pastapliiatseid ja kondoome jagama?