Repliik: põgenik või “põgenik”?

Kevin Volter. Foto: Ain Liiva

Ukraina sõja algusest on täis saamas aasta. Mis teeb rõõmu, on see, et tavaliselt kinniseks peetav eestlane on Ukraina riiki ja rahvast igatmoodi toetama asunud. Olgu siis haubitsate, humanitaarabi, sauna ehituse ja rindele saatmisega või põgenikele kaitse ja kodu pakkumisega.

Kõige selle taustal on aga naljakal kombel välja ilmunud Eestis juba aastakümneid elanud inimesi, kes ennast põgenikuks nimetavad ja selle taha oma puudulikku keeleoskust peita üritavad.

Nimelt rääkisin hiljuti oma hea tuttavaga, kes töötab ühes pealinna toitlustusasutuses. Tal on juba viimased 10 aastat olnud vanem vene keelt kõnelev püsiklient, kes vähemalt korra-kaks kuus seal söömas käib. Viimasel korral toitu ostes vaadanud klient talle surmtõsiselt näkku ning väitnud, et tuli alles viis kuud tagasi põgenikuna Ukrainast ja seepärast veel kohalikku keelt ei kõnele.