Kiri: kolm ideed bussiliikluse arendamiseks

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Aastatel 1976–2003 tegi Euroopa ja Ameerika vahel liinilende ülehelikiirusega reisilennuk Concorde. Kuigi selle piletid olid tavalistest lennupiletitest kallimad, jätkus jõukaid reisijaid, kes väärtustasid oma aega või soovisid lihtsalt põnevat elamust. Concorde’i lennud lõpetati ohutuskaalutlustel, kuid suurel kiirusel kihutamine suurendab ka kütusekulu ja süsinikuheidet. Hoolimata hirmust naftavarude ammendumise ja kliimamuutuse ees pole ülehelikiirusega lennukid maailmast kadunud: tsiviilisikud nendega enam ei reisi, kuid relvajõud kasutavad neid endiselt, näiteks hävitajatena.

Kui prooviks õige sõidukiirust suurendada maismaal? Raudteel nõuaks see investeeringuid kurvide õgvendamisse. Pöörakem siis pilgud maanteede poole, kus kulgetakse kummirehvidel. Kiirbussi sõiduaega ei saa lühendada: isegi kui ei tehta ühtegi vahepeatust, tuleb täita liiklusseadust, mille järgi on veokite ja busside piirkiirus 90 km/h.

Aga miks mitte panna Tallinna ja Tartu vahel käima välkbuss? See peab olema B-kategooria sõiduk ehk üheksakohaline mikrobuss – veidi väiksem kui liinitakso ehk “marsa” RAF Latvija, mida nõukaajal kasutati nii linna- kui ka kaugliinidel. Et mikrobussi mahub kõigest kaheksa reisijat, on tegemist jõuka rahva ühistranspordiga, nagu olid Copterline’i kopterilennud Tallinna ja Helsingi vahel. Pool teed, Tallinnast Mäoni, õnnestuks suvel ilusa ilmaga läbida vähemalt sajaga. Eestis ei ole kiirteid ja eraldusribaga neljarealistel teedel on suvine piirkiirus 110 km/h. Ainult uusimal, Kose–Mäo lõigul on projektkiirus 120 km/h.