Kultuuripärl Keio Soomelt: "Unistav inimene on alati õnnelik inimene"

Keio Soomelt Foto: Keio Soomelt

Tuumakate tegude ja julgete mõtteavalduste poolest tuntud Keio Soomelt ütleb, et kommentaarid ja kriitika teda ei loksuta, sest on sellest tulest läbi käinud. Ta juhatab koore, korraldab filmifestivali, naudib teatrit ning seirab teraselt kultuuripilti. 

Kultuur on valdkond, kus kärpe mõjusid ei näe kohe, vaid kümne, kahekümne, viiekümne aasta pärast. Et säiliks kohalik rahvamaja või raamatukogu, peaksid inimesed käima seal rahvatantsuringis, laulukooris, raamatuid laenutamas, ütleb Lääne-Virumaa kultuuripärliks pärjatud koorijuht ja filmifestivali Festheart korraldaja Keio Soomelt.

Mida räägib teile kultuuripärlikarp?

Mul on selles mõttes väga tore olnud, et olen saanud nii koorijuhtimist kui ka kultuurikorralduslikke asju teha mitte üksi, vaid koos teiste inimestega. Kui ei oleks Tiinat [Teras], Teetu [Suur], vabatahtlikke, ei oleks Festhearti, kui ei oleks lauljaid, kes vaatamata minu üsna õelatele kommentaaridele ikkagi iga nädal proovi tulevad, siis ei oleks neid koore. See on alati suur koostegemise rõõm. Väga vahva, et seda on märgatud.

Ütlesite, et teete kooriproovis õelad märkusi, aga ometi lauljate silmad ja hääled säravad. Milles on saladus?

Ega selle kohta polegi retsepti. Tõsi on, et koorijuhi töö on paljuski psühholoogi töö. See on hästi põnev töö inimestega. Kõik nad tulevad erinevast keskkonnast, on erineva tausta ja erinevate arusaamadega. Kui tuleb õhtul proovi kakskümmend-kolmkümmend inimest, kes on päev otsa tööd teinud, on päevast väsinud, kellel on isikliku elu probleemid ja rõõmud, pead nad ühises ruumis kuidagi kokku saama.

Aeg-ajalt on naljadega nii, et mõtled, kas läksid üle piiri või kus see piir on, kustmaalt alates võid öelda, või kui isiklikuks minna. Mõni nali läheb hästi, mõni läheb pekki. On inimesi, kellele see ei sobi, ja nad siis lihtsalt ei tule enam proovi.

Mis on teie enda liikumapanev jõud?

See vist tuleb sündides kaasa või on isiksuse tüüp. Juba põhikoolis oli meil väike liidrite grupp, kes ütles, kuhupoole läheme ja mida teeme.

Isiksused on erinevad: mõned on juhid, mõned on järgijad ja tegijad – mis kellele sobib. Välja tulevadki need asjad, mida satuvad koos tegema eri tüüpi inimesed. Kui ühte üritust satuvad tegema viis inimest, kes kõik on liidrid, ja ei ole ühtegi, kes oleks valmis kuulama, tegema või järgima, ei tule midagi välja. See on suur õnn ja kunst, et satuvad kokku inimesed, kes sobivad ja isiksuseomadustelt üksteist täiustavad, mitte ei konkureeri. Kui õiged asjad õigel hetkel kokku langevad, sünnivad toredad asjad.

Nagu filmifestival Festheart?

Jaa. Meil on põhitegijad sattunud sellised, kes täiendavad üksteist, mitte ei konkureeri. Festivali tegemine on ka paras õppeprotsess. Üks on see, kui oled inimesega lihtsalt sõber või saad väga hästi läbi ja maailmavaated klapivad, hoopis teine, kui hakkad selle inimesega koos tööd tegema. Siis õpid teda hoopis teise nurga alt tundma. Peab vastastikku arvestama teineteise erisuste ja kiiksudega.

Vahel naeran, et olen läbi elu olnud vahendaja. Nagu kohalikus omavalitsuses, kus ühel pool on linnajuhid oma soovidega ja teisel pool töötajad, kes saavad aru, et see ei ole realistlik. Oled seal vahepeal ja püüad tõlkida, kuidas teha nõnda, et mõlemal osapoolel jääks mulje, et nad saavad seda, mida tahavad, ja kõik on rõõmsad ega kipu teisel pead otsast ära hammustama. See on tegelikult väga huvitav väljakutse, kuidas asjad toimima saada.

See kehtib igal pool mujal ka. Ka kooris on karakterid, kellel on väga selge arusaam, mida ja kuidas peaksid tegema. Kuidas seda natuke tasandada ja asi kuskilepoole kaldu ei läheks ... See on paljuski läbirääkimiste ja tunnetuse küsimus.

Need omadused oleksid lisaks kultuuritööle ka poliitikas teretulnud. Olite mõnda aega kohalikus poliitikas, aga loobusite. Miks?

Poliitikaga on nii, et – nagu igasse asja – tuleb sinna panustada väga palju aega ja energiat. Tundsin, et ei taha seda teha.

Teine asi on see, et kohalikus omavalitsuses on täna küllalt raske, ükskõik kas räägime kultuurist või millestki muust, sest nõudmised, soovid ja ülesanded nii inimeste kui ka riigi poolt kohalikele omavalitsustele aina kasvavad, aga samal ajal raha jääb selles mõttes üha vähemaks, et kõik läheb kallimaks. Kasvõi olemasolevate teenuste üleval hoidmine täna maksab märgatavalt rohkem kui varem. Mida keerulisemaks ajad lähevad, seda nõudlikumaks inimesed muutuvad, samas unustades ära, et võimalused pole väga palju kasvanud.

Ja siis otsustataksegi kokku hoida rahvamaja ja raamatukogu pealt ...

Kultuurivaldkonnas on viimasel ajal hästi palju juttu, et üks või teine vald otsustab rahvamaja või kultuurimaja kinni panna. Üksikutel juhtumitel saan sellest aru, aga tihti on see lihtsalt lihtsama vastupanu teed minek.

Inimesed koguvad allkirju nende sulgemise vastu, aga tuleks eelkõige mõelda, mida ma ise saan teha. Palju mõjusam oleks, et inimesed käiksid kohalikus rahvamajas rahvatantsuringis, laulukooris, kohalikus raamatukogus laenutamas. Sellega saad hoida need teenused kohapeal olemas, mitte see, et kunagi ei käi, aga annad allkirja mingile petitsioonile.

Lõpuks neid asju ikkagi hinnatakse tarbija järgi: kui raamatukogus laenutajaid ei ole, tekibki küsimus, kellele me siis seda ülal peame või kas see on mõistlik. Eelkõige peaks olema nii, et kogukond peaks läbi nende teenuste tarbimise näitama, et neil on seda asutust vaja.

Kui hoida midagi üleval sellepärast, et see on kogu aeg olnud, kannatab lõpuks seesama kogukond ise, sest selle raha eest saaks teha midagi mõistlikumat, võibolla palju vajalikumat ja toredamat. Eks see ongi kahe otsaga asi.

Kuidas teha selles valdkonnas asjatundlikke otsuseid?

Praeguste valimiste tuules meeldiks mulle väga, et need inimesed, kellest on viimaste nädalate jooksul saanud suured teatri- ja kontserdiarmastajad ning kes on hakanud kirikus käima, jätkavad nende huvidega ka pärast märtsikuud. Selleks et võtta vastu kvaliteetseid otsuseid mingites valdkondades, tuleb ise kohal käia ja aru saada, mis on mis.

Ma väga loodan, et inimesed, kes otsustavad mingite asjade avamise ja sulgemise või mingite protsesside juhtimise üle, võtavad aja ja viivad ennast selle valdkonnaga kurssi ja läbi isiklike kogemuste saavad ka sellest valdkonnast aru.

Kultuuri pealt tundub lihtne ja ohutu kokku hoida, sest sellest ei tõuse suuremat kisa ega nähtavat kahju.

Kui on mingid kärpimised, on kultuur tihti esimene valdkond, kust kärbitakse. See on valdkond, kus kärpe mõjusid ei näe kohe, vaid kümne, kahekümne, viiekümne aasta pärast. Need inimesed, kes praegu otsuseid teevad, ei vastuta siis enam nende eest.

Kui võtad ära bussiliini, tunnevad inimesed mõju kohe, kui ei saa kuskile sõita. Kui paned kinni rahvamaja või raamatukogu, siis esialgu ei juhtugi mitte midagi. Mis pikas perspektiivis juhtub, ei oska me täna hinnata.

Valimiste eel räägitakse, kuidas kõik inimesed peaksid maal elama, aga ma pole kindel, kas peaks. Maal elamine ei saa olla eesmärk iseenesest. See peab olema inimese soov ja tunne, et mul on seal hea, on tegevust ja väljundit. Tore, kui mul on võimalus maal elada, aga kui viiekümne kilomeetri raadiuses ei ole nii palju rahvatantsust huvitatud inimesi, et saaks rühma kokku, siis tuleb sellega leppida.

Jutt, et laulu- või tantsupidu välja sureb, ei ole minu arust lõpuni tõsi. Maapiirkondades on küll järjest vähem harrastajaid, aga viimastele pidudele on konkurss olnud väga suur. See, et meil on kordades rohkem soovijaid, kui lavale mahub, näitab, et traditsioon ei paista kuskilt otsast välja surevat, pigem on teema selles, et lava täidavad suures osas Tallinna ja Tartu inimesed. Kui vaadata, kus täna eestlased elavad, siis kõlab see loogiliselt.

Tihti ütlevad inimesed, et tahaks küll osaleda ja tegelda, vaadata ja kuulata, aga pole aega, ei leia midagi sobivat ja pealegi on kõik nii kallis. Mida neile soovitada?

Arvan, et tuleks eelkõige teha seda, mis endale meeldib, ja sellest rõõmu tunda. Siis leiad ka võimaluse.

Olen viimased viis-kuus aastat väga palju teatris käinud. Kui minna Rakverest kaugemale, siis transport ja piletid ongi kallid, aga eks see olegi valikute küsimus. Kui vaatan, mis toimub enne jõule Põhjakeskuse parklas, siis mulle ei jää muljet, et oleks tohutu vaesus majas. Muidugi on peresid, kellel on väga keeruline hakkama saada, aga on palju inimesi, kellele on selline jutt üksnes vabandus. Kui tahta, siis saab. Pigem on küsimus selles, et mõelda välja, mida tegelikult tahame, ja siis selle nimel tegutseda.

Rakveres on mu tihti olnud vestlusi, kus inimene ütleb, et oi, ma ei tea, mis see Rakvere teater üldse on. Kui küsin, millal käisid mõnda etendust vaatamas, tuleb välja, et viimane teatrikülatus jääb viieteist aasta taha. Mille arvelt sa siis hinnangu annad?

Olen koolis üritanud rääkida õpilastele, et võite öelda, et teile mõni ooper või ballett ei meeldi pärast seda, kui olete näinud vähemalt kolme-nelja lavastust. Kui pole ühtegi etendust teatris näinud, siis on nagu nõukogude ajal raamatute kohta öeldi: lugenud ei ole, aga mõistan hukka. Kuna partei pealiin ütles, et see kirjanik on halb, siis mõistan hukka, olenemata sellest, et pole lugenud.

Selles pole muidugi midagi uut, aga mis on võrreldes varasema ajaga teistmoodi: tänapäeval on igal inimesel võimalik ennast väga kuuldavaks teha. Kui sada aasta tagasi jõudsid ajakirjandusse valitud ja kaalutud lood, sest konkurents lehepinnale oli suur, siis tänapäeval võib igaüks ennast sotsiaalmeedias avaldada ja leida mõttekaaslasi, kes hakkavad öeldut paljundama ja võimendama. Selle tulemusena on jõujooned, kuidas mingid teemad ühiskonnas vastu kajavad, hoopis teistsugused. Milleni see lõpuks viib, me täna ju ei tea. Seda võibolla ei näe meie põlvkond, vaid alles järgmised saavad aru, kuidas see on elu ja inimesi muutnud.

Mis ajendab teid kirjutama arvamusi sotsiaalmeedias just teatrist, mitte muusikast, nagu võiks eeldada koorijuhilt?

Mulle meeldib rääkida ja ma pole väga kinnise suuga. Mingitel teemadel postitades saad alati vastukaja, leiad inimesi, kes mõtlevad sinuga ühtemoodi, ja võimestad enda mõtteid läbi selle.

Mis puutub teatriarvamustesse, siis mulle tohutult meeldib Eesti teater. Miks ma käin rohkem teatris kui kontsertidel, tuleb ilmselt sellest, et olen muusikat õppinud ja tean muusika köögipoolt, seetõttu on muusikas lumma minu jaoks vähem. Teatrist ei tea ma tehnilise poole pealt midagi. Teatrimaagia töötab, sest ma ei tea, kuidas see saavutatakse, näen ja naudin ainult tulemust.

Kirjutamine on mingis mõttes minu panus teatri populariseerimisse: äkki mõni inimene saab sealt idee ja läheb tänu sellele lavastust vaatama. See on üks asju, mida saame ise teha selleks, et asjad oleksid paremini. Teine asi on see, et tahan kiita meie väga häid näitlejaid ja teatreid. Meil tehakse väga huvitavaid asju.

Neid postitusi ei maksa liiga tõsiselt võtta, sest ma ei arva, et oleksin kriitik, sest mu teadmised teatrist on selleks liiga väikesed. Tuleb meelde, et Jean Sibelius on öelnud, et ärge kuulake, mida kriitikud ütlevad, sellepärast et ühelegi kriitikule pole kunagi kuju püstitatud.

Sotsiaalmeedias postitamine on tänapäevane suhtlusvorm. Kui 19. sajandil inimesed said kokku ja vahetasid mõtteid, siis tänapäeval me õhtuti salongides nii palju ei kohtu. Suhtlus on kolinud sotsiaalmeediasse, sest inimene on niivõrd sotsiaalne olend, et tahab saada oma mõtetele tuge. Sotsiaalmeedia on selleks võimalus.

Paljud inimesed küll mõtlevad huvitavaid mõtteid, aga pole valmis neid meedias ega sotsiaalmeedias jagama, sest pelgavad kommentaare. Kuidas teil jagub julgust?

Mul pole vist midagi karta. Olen sellest tulest läbi käinud ja enam see mind ei loksuta. Aastal 2017 sain esimesed kommentaarid ja privaatsõnumid, kus mind lubati maha lüüa ja mu kodu maha põletada. Loomulikult see ei ole sel hetkel meeldiv.

Kui seesama tüüp, kes saadab sulle anonüümselt sõnumi, aga on nii rumal, et ei tea, et saatja on võimalik kindlaks teha, tuleb Rakveres poes vastu ja küsid, et kuule, sul oli minuga mingi probleem ja tahtsid minuga rääkida, tõmbab ta kapuutsi silmini ja jookseb minema, saad aru, et see ongi lihtsalt ...

Olen järjest rohkem selle peale mõelnud ja mul on inimestest, kes sotsiaalmeedias viha ja sappi pritsivad, isegi kahju. Mulle tundub, et neil oleks vaja tuge või abi. Kui inimene ei suuda kuidagi oma elus edasi minna, ilma et ta oleks kogu aeg kibestunud ja õnnetu, siis on lõpuks ju temal halb, mitte minul. Mis paneb ühe inimese istuma päevade viisi sotsiaalmeedias ja kommenteerima erinevaid teemasid? Miks tema elu koosnebki ainult õelatest kommentaaridest? Tundub, et inimene on kusagil ringis, millest ta ei saa välja. Kuidas neid aidata, on veel omaette küsimus. Aga lõpuks saab inimest ikkagi aidata tema ise, mitte keegi teine.

Mis on elus või (kultuuri)pildil valesti, et inimesed on muutunud kurjaks, õelaks, salvavaks?

Üldjuhul pole inimestel, kes on avalikkuses kurjad mingite gruppide vastu, näiteks homofoobid, enda isiklikus elus või kodus eriti hästi läinud. Enda ebaõnnestumistes on väga keeruline ennast süüdistada. Lihtsam on öelda, et selles on süüdi valitsus, homod, Euroopa Liit, globalistid ja vabamüürlased, mitte tunnistada, et olen teinud ise valesid otsuseid. Siis oledki kuri kogu maailma peale ja näed, et kõik inimesed on nii halvad.

Teine asi, mis seda toodab, on see, et tänu sotsiaalmeediale on meil ilu ja edu kultus. Keegi meist ju ei postita Instagrami pilte sellest, kui meil halvasti läheb, selle hoiad endale. Enamik postitusi on ju ilusatest õnnelikest inimestest, kes tegelevad mingite meeldivate asjadega. Kui oled pidavalt selles mullis, tekibki küsimus, mis minu elus on valesti, et pole nii hästi nagu teistel, aru andmata, et sotsiaalmeedia ei kõnele inimeste elust, vaid näitab neid tahke, mida nad meile näidata tahavad.

Siin on koht, kus tahaksin jälle öelda, et käige rohkem kinos ja teatris, vaadake ka muid asju peale komöödiate, näiteks tuli Rakvere teatris hiljuti välja "Ohtlik meetod". Käia vaatamas lavastusi, mis on küll autori fantaasia, aga eluliste karakteritega ja elust võetud lood. See võiks anda arusaama, et ei ole kõikide inimeste elu ainult puhkus Türgis ja kokteiliklaasiga vanalinna terrassil.

Ka kirjandus annab meile arusaama, et maailmas ei ole ainult õnnelikud sotsiaalmeediapildid, vaid tegelik maailm on hoopis midagi muud. Siin on jälle lugemise probleem. Mis meid muudab kurjemaks ja kibestunumaks – näen seda noorte pealt –, on see, et fantaasiat ja eneseväljenduse oskust on vähe. Olen kusagilt kuulnud mõtet, et unistamine on alati positiivne tegevus. Unistav inimene on alati õnnelik inimene. Selleks et unistada, on hästi oluline, et oleks hästi stimuleeritud ja toimiv fantaasiamaailm. Seda saame toetada läbi teatri, kirjanduse, kunsti. Kui mul puudub oskus oma fantaasia tööle panna, puudub oskus unistada ja oskus oma tundeid väljendada ja kirjeldada, siis see süvendab mingil määral kapseldumist ja kibestumist.

Mis on praegusel ajal kultuuris hästi?

Meil on täna Eestis igas valdkonnas – filmis, teatris, kirjanduses, kujutavas kunstis, muusikas – väga palju suurepäraseid tegijaid, kes teevad oma asju uskumatult heal tasemel. Ka tarbijat on mõnes mõttes piisavalt. Eelmisel suvel toimus Eestis tohutul arvul vabaõhuetendusi, aga sellele vaatamata ei olnud võimalik soovitud lavastustele pileteid saada. Kui kõik on välja müüdud, siis tegelikult ongi hästi.

Arvan, et täna võime Eestis küll rääkida, kes tunneb ennast alarahastatuna, aga üldpilt ei ole nii nukker. Professionaalsel tasandil tehakse meil väga palju väga häid asju, ka harrastustasemel on erinevaid võimalusi. Kui mõelda kasvõi selle peale, kui palju erinevaid huviringe on nii lastele kui täiskasvanutele Eesti väikelinnades, on see ju väga tore. Ma ei tea, kas kunagi üldse on olnud nii palju võimalusi tegelda erinevate asjadega alates traditsioonilisest koorilaulust ja rahvatantsust lõpetades näitlemise, maalimise ja keraamikaga. Ole ainult mees ja tee. Mulle tundub, et tegijad on suutnud sellega kaasa minna ning harrastajate looming pakub ilusaid elamusi. See on ju puhas rõõm.

Nii et käige ise laulmas või tantsimas, selmet kurta selle üle, kuidas midagi ei ole või midagi kinni pannakse.

Kus on teie kultuurilembuse juured?

Olen oma peres ainuke inimene, kes viisi peab. Vanaisa pidas ka viisi. Mulle on hästi oluline eeskuju olnud minu põhikooliaegne muusikaõpetaja Aino Linnas [Koeru keskkoolis]. Kuidas ta oma tööd tegi, oli fantastiliselt kihvt. Lisaks paelus mind tema tohutu mitmekülgsus. Ta oli kohaliku tasandi tüüpiline muusik, kes õpetas koolis ja lasteaias, tegi laulukoori, mängis kõigil kohalikel matustel ja sünnipäevadel. Ta mängis mitut instrumenti, läks pensionieelses eas veel õppima uusi erialasid – keeli, religiooni. Kuidas inimene püüab avastada iseenda jaoks uusi valdkondi ja saab sealt aina uusi impulsse, see on väga äge.

Sealt tuleb see, mis kõlab suureliselt, aga on hästi loogiline mõte, et kui meile on antud maa peal mingi aeg, keskmiselt seitsekümmend aastat, mis on pikas perspektiivis kübe, ongi küsimus, kuidas neid aastaid kasutan, kui palju suudan neist võtta. See tähendab eelkõige seda, kas suudan aega kvaliteetselt kasutada või mind juhivad ainult söömine, magamine ja sugutung. Kõik, mis sinna juurde tuleb, on meie enda valik ja enda otsus. Sinna kuuluvad ka ebaõnnestumised. Hakkad mingit asja õppima ja saad aru, et see pole see. Läksin kunagi rahvatantsurühma. Kolme prooviga sain aru, et see on täiesti lootusetu, kui ei suuda paremal ja vasakul vahet teha ega oma keha valitseda. Ega siis midagi katki ole, võtad järgmise ala. Tuleb proovida ja vaadata, mis oma ajaga teed ja kuidas seda kasutad. Nelikümmend aastat lihtsalt tööl käia ja õhtuti pubis istuda pole mõtet.