Väljas on veebruar täna / ja orgudes ruskavad pajud. / Ennast su südames näen: / nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Viivi Luik on sellesse luuletusse kätkenud midagi ürgeestlaslikku, vaadanud läbi pajude, surnute korjatud köömnete ja meekärjevaha otse rahva hingepõhja.
Hapral ja sitkel, melanhoolselt tumekirglikul, ent helgusest laetud ja luikavalt lapselikul Eesti sünnipäevakontserdil ehitasid need värsid juhanliivilikku lillesidet, koondasid kuulapsed helisevatele väljadele, metsateele, pudedale lumele, liuglema peegelsiledale tiigijääle.
