Kolumn: Balti draama

Martin Nõmm Foto: Erakogu

Hiljuti on olnud parajal hulgal tülisid sotsiaalmeedias selle üle, kas Eestit tohiks üldse kutsuda Balti riigiks. Küsimus võtab oma koha teiste väga valusate tüliteemade kõrval: kas Eesti on põhjamaa; kas Eesti on Ida-Euroopa; kes pani kõige esimesena linnaväljakule jõulukuuse püsti? Rootslased itsitavad juba ammu pihku, kui kuulevad taas argumenti, et tegelikult asetseb Eesti põhjapoolusele lähemal kui Taani. Lätlased ja leedulased aga on juba nördinud, et lõunapiir võiks mõne eestlase jaoks sama hästi üks suur kraav olla, peaasi, et enam Balti riikide seas olema ei peaks.

Inglise keeles vist on see baltluse probleem veidi loogilisem, kuna “Baltic” kirjutatakse alati suure tähega, olenemata sellest, kas tähistatakse keelegruppi, rahvaid või lihtsalt Läänemere-äärseid riike. Välismaalase küsimise peale (mis maakeeli tõesti kummaliselt kõlab), et kuidas siis on baltlane tänapäeval olla, läinud vist mõni eestlane nii närvi, et sajatanud maha igasuguse seose teiste Balti riikidega. Ainuke asi, mis meil olla ühist, olevat kunagine koos Nõukogude Liidus kükitamine, rohkem ei midagi.

Tõsi, igasugused piirid maa­alade ümber on vaieldavad, eriti kui juriidilise suveräänsusega neile põhjendust ei pakuta. Kuid siinsete maade Balti aladeks kutsumine on üsna vana, ilmselt on selles süüdi baltisakslased. Aga nii Soomet kui ka Poolat on selle alla üritatud toppida, mitte ainult Balti mere ääres olemise pärast, vaid ka 20. sajandi Balti liidu loomisest, kuhu neid kahte kutsuda sooviti. Ilmselt siis ärritab mõnda see, et eesti keelt balti keeltega kokku sobitatakse.