Tundub, et oleme eluspiraaliga jälle seal, kus õilmitsevad pseudoteadlased ja isehakanud (hinge)ravitsejad. Mõne aastakümne eest tormati telerite ette saama osa imeravitseja Kašpirovski seanssidest, tekkis hulgaliselt tšakrate avajaid, meditatsioonigurusid, energiate suunajaid ja needuse mahavõtjaid.
Nüüd ollakse pisut maisemad, kõneldakse seksist ja meelerahu saavutamisest, aga isehakanud terapeutide armee on jätkuvalt võimas ja võimukas. Õppinud psühholoogide-psühhiaatrite hoiatused, et hing on veel haavatavam kui ihu ja ei maksa lasta igaühel seda torkida, sumbuvad ebausulainetes. Kui inimene on valmis maksma lootuses, et “terapeut” teeb temast mõne seansiga kõrgepalgalise, eduka ja muidu imelise isiku, siis äkki ta suudabki selle usu najal midagi saavutada. Neist, kes pettuvad ja veel hullemasse masendusse satuvad, me ei kuule. Neist saame aimu suitsiidide statistikast.
