Ikka on ilus tänada, kui keegi on sulle miskit head teinud. Näiteks andnud mõista, et tema arust sobiksid sa riigikokku küll. Poliitiku seisukohast on temale hääle andmine vähim, mida inimene teha saab, kui talle on heast peast kingitud meepurk, helkur või käsitööuhmer. Nende esemete üle andmiseks on poliitik pidanud ikkagi oma jalgadel pikki tunde seisma kuskil kaubakeskuses või tänavanurgal, enne kui inimene tuleb.
Kui kohalike valimiste järel tuleb tihemini ette purjus peaga sooritatud amokijookse ja viha internetis välja valamist, siis riigikokku pürgijad paistavad olevat tiba teravamad pliiatsid. Enamiku kandideerinute reaktsioonid on sama igavad ja ümmargused kui nende valimisloosungidki. Aga asume asja kallale.