Nädala lind: väike-kirjurähn

Väike-kirjurähn mängib "tüvetrummi" Tapa mõisapargis. Foto: Peep Veedla

“Pii-pii-pii-pii,” kostab puuvõrast. Mahedalt, mitte jõuliselt, nagu maikuus väänkael piibutab. Ja olgugi et väänkael on laululinnusuurune, üldse mitte õige rähni mõõtu, on temast veelgi pisem rähn olemas. Väike-kirjurähn.

Väike-kirjurähn näeb välja nagu kirjurähnid ikka, musta-valgekirju sulestikuga, isalinnul pealagi punane. Aga mõõdud on miniatuursed, enam-vähem varblase omad. Seetõttu pole harv juhus, kui näeme teda rohukõrtel kõikumas.

Kui väike-kirjurähni välimusse süveneda, siis sellevõrra ta suurematest sugulastest siiski erineb, et saba all tal punast pole. Seega on emalind üldse ilma punaste sulgedeta, punast mütsi kohtame vaid isarähni peas. Oma mõõtude tõttu oleks väike-kirjurähn paras detsembrikuul päkapikuametit pidama. Lendaval päkapikul oleks ju päris mugav akende taga luuramas ja laste kingisoove kuulamas käia. Aga paraku jääb rähnide hooleks siiski vaid puukoorepragudest putukate otsimine.