Juhtkiri: Kas hakkame newspaperit lugema

Emakeeleausammas Kadrinas. Foto: Internet

Emakeelepäev sunnib mõtlema sellest, kas ja kui kaua eesti keel veel edasi kestab. Arvamused selles suhtes lähevad lahku, nagu ilmselt pea iga asja kohta siin maamuna peal. Ja seda nii tavaliste inimeste kui ka keeleteadlaste seas.

On puriste, kes võitlevad iga hinna eest keele algupärasuse eest ja kurdavad, et eesti keel on paratamatult hukule määratud. Ainuke, mida nende juttudega saavutatakse, on keele iganemine ja stampidesse jäämine. See on ainuke oht, mis eesti keelt ähvardab – et me jääme ajale jalgu oma kitsukeses keeleruumis ning suured rahvakeeled lihtsalt sõidavad meist üle. Et seda ei juhtuks, tuleb olla ajakohane, tänapäevane.

Vabameelsemad keeleinimesed on aga arvamusel, et eesti keel ei kao kuhugi ja võõrad keeled meie emakeelt ei ohusta.

Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop on ühes oma loengus öelnud, et kui me võtame teisest keelest sõna ja asetame selle meie keelekonteksti nii, et käänamisel-pööramisel kasutame eesti keele reegleid, on see keele rikastamine ega kujuta eesti keelele mingit ohtu. Võttes üle sõna newspaper ja kasutades seda lauses “loen newspaperit” või “ostsin newspaperi”, ei maksa Sutropi hinnangul karta, et see keele kestvusele kuidagi halvasti mõjuks.

Aga pisuke kahtluseuss pureb sisimas siiski – kui eestlaste arv pidevalt väheneb, tähendab see, et väheneb ka eesti keelt elus hoidjate arv.

Samas võib ju parafraseerida Lehola Lembitut ja öelda, et kui siin maal leidub veel põlvepikkune poisike, kes eesti keelt pruukida mõistab, oleme me olemas.

Lootus kaob alati viimasena ja seni, kuni leidub vanaemasid-vanaisasid, kes oma lapselastele eesti keeles muinasjutte ette loevad, elab ka lootus. Tegelikult on keel ju nagu iga teinegi elav organism – ta sünnib, kasvab ja areneb ning lõpuks kängub ja sureb. Eesti keel jääb ilmselt veel kauaks kasvamise ja arenemise faasi.