Emakeelepäev annab eestlastele võimaluse mõtiskleda pisut oma keele ning eestlaseks olemise üle. See ei ole lihtsalt keele päev, vaid kogu eestlase identiteedi teadvustamise päev. Meie emakeele ja eestluse üle mõtiskles ka kauaaegne armastatud eesti keele õpetaja Mare Muik.
Mida emakeelepäev teile tähendab?
Keelepäev on paratamatu ja õige, sest emakeelele tuleb tähelepanu pöörata. See on äärmiselt oluline päev ning kahju, et seda hakati tähistama alles 1996. aastast. Oleks tulnud märksa varem algust teha.
Emakeelepäev on iseenda teadvustamine, rahvuslik juur. Väikerahva puhul identiteet oleneb keelest rohkem kui suurtel rahvastel. Soomes on ju selliseid päevi märksa enam. Emakeelepäevaga tähistame me iseenda austamist.
Kas eestlased austavad oma keelt?
Kindlasti oleneb perest. Mis mind enim häirib, on need noored, kes lähevad välismaale elama. Sünnivad lapsed ja siis lastele ei õpetata eesti keelt. Laps ei saa Eestisse tulles vanavanematega suhelda, sest ta ei oska eesti keelt.
See on ehe näide rahvuslikust alaväärsustundest või kuidas tahes seda nimetada, kui inimene ei oska väärtustada seda, mis tähendus on keelel inimeste iseolemise jaoks.
Kas tänapäeva Eestis elavad noored mõistavad emakeelepäeva tähendust?
Osa ikka väga hästi, teised kindlasti vähem. Enamasti selle pärast, et nad pole päeva tähendusele mõelnud. Kõik hakkab siiski inimese sisemisest tunnetusest.
Olete olnud pikalt eesti keele õpetaja. Kas mõistmine on aja jooksul muutunud?
Nõukogude ajal oli see teistmoodi, siis olid need, kes vähegi eestimeelsed või kel eestimeelne kodu taga, eesti keele ja kirjanduse suhtes kindlasti tugevamalt meelestatud. Eesti keelel oli nende jaoks mingi kaitsefunktsioon. Aga oli ka teisi, kes punasema ideoloogiaga kaasa läksid.
Ja muidugi – kõik ei ole sellel tasemel, et üldse mõista.
On ju alati selliseid õpilasi, kes on suure lugemusega ja ääretult targad. Ning on neid, kes ei loe, ei hakkagi lugema ja nende jaoks pole see oluline. Muidugi, oma keele ja kodumaa väärtustamiseks ei pea alati olema suurt lugemust ja ei pea olema ilmtingimata haritlane, mõni tunnetab neid kuidagi loomulikult.
Milline on teie meelest tänapäeva laste lugemus? Kas loetakse piisavalt?
Sageli loetakse palju koomikseid, aga pikema teksti mõistmiseks ja sellesse süvenemiseks enam jaksu pole. Eks interneti keel mõjutab ka väga palju, see on ju primitiivne. Ilukirjanduslikku teksti ei asenda ikkagi miski – kuskilt ei saa noor inimene seda kujundit. Raamatute sisu saadakse internetist kokkuvõttena.
Meenub juhus, kui mind hämmastas paar aastat tagasi olukord, kus üks 12. klassi õpilane küsis minult, mida tähendab sõna “kätkema”. Sama on küsitud ka “söandama” kohta. See näitab, et sõnavara on ahtaks jäänud.
Mis võib olla sellise olukorra tagajärg?
Mine tea, ehk polegi sõnavara ja lugemist tulevikus enam vaja. Mingi teisenemine toimub igal juhul, aga me ei tea, mis ohud sellega kaasnevad.
Kas teie arvates ähvardab eesti keelt hääbumine?
Olen keeleusku inimene ja ei tahaks hääbumist uskuda, aga ohud on kindlasti olemas, mida peaks arukalt toimides saama vältida või leevendada.
Üks on kindlasti teaduskeel, mille suhtes ei saa praegu olla kindel, kas eestikeelne teaduskeel areneb edasi või läheb üle inglise keelele. Näiteks doktoritööd on juba enamasti ingliskeelsed. Et neid kaitstaks ikka emakeeles, see on tegelikult oluline. Eesti keeles tehakse küll resümee, aga see on väga lühike.
Sellega tekib kindlasti oht meie emakeelsele teaduskeelele, mis esimese vabariigi ajal nii ilusasti kõikidel teadusaladel välja kujundati.
Mida eesti keele kaitseks teha annaks?
Võib-olla oleks jõulisi keelemehi vaja. Ehala meil on, aga tema ju räägib ise eesti keelt valesti, tal on intonatsiooniaktsient. Kusjuures ma polnud seda sõna intonatsiooniaktsient ammu kohanud, kuid lugesin nüüd Sirje Kiini raamatut “Kas Ameerika on olemas?”, seal kasutas Kiin jällegi seda sõna.
Ehala on ilmselt oma välisriigiõpingute mõjuga, sest sellest ajast lähevad tema lauselõpud üles. Tegelikult ta ei tohiks niimoodi rääkida, ise on õppejõud. Ilmselt see tuleb automaatselt kuidagi.
Milline on eesti keele hetkeolukord?
Vist juba 90. lõpus kirjutas Ehala eesti keele tulevikust ja küsis, kas eesti keele mudel on korporatiivne või avatud keele mudel. Siis ta tõi välja ka ohud, mis mõlemal juhul keelt ähvardavad. See oli päris intrigeeriv.
Lõpuks ütles ta konkreetselt, et eesti keele tulevik saab olema avatud keelemudel ehk nii nagu muulased meie keelt rääkima hakkavad, see tuleb keelde sisse ja tuleb meile kasuks, sest niimoodi ju keelt kasutatakse.
Korporatiivne oleks siis see, kui me hoiaksime oma laitmatut keelepuhtust. Ilmselt on kuldne kesktee alati kõige õigem.
Emakeelepäeval toimub ka igaaastane e-etteütlus. Kas plaanite sellest osa võtta?
Sel korral paraku ei saa, sest olen ühe üritusega seotud, aga muidu olen püüdnud jõudumööda võtta. Vahel on seal aga küsitavusi, mis eesti keele reeglite järgi võivad kirjapildis olla nii ja naa. Sellises etteütluses tuleks küsitavused välja jätta.
Kuidas ajakirjanduse õigekirjaga teie arvates olukord on?
On paranenud. Varem sai Virumaa Teatajat tundides kasutada, et sealsetes artiklites leiduvaid vigu välja tuua, aga nüüd on ikka väga vähe võtta. Enamasti on vead pildiallkirjades, aga üldjuhul on kõik väga viisakas.
Spordiartiklitega ma muidugi väga kursis ei ole. Maris Jõks vaatles Postimehes hiljuti spordireporterite keelt ja tõi välja hirmsa kujunditega ülepingutamise. Seal oli siis ka võimatuid asju välja toodud.
Kas olete ka uuema eesti kirjandusega kursis?
Ausalt öeldes loen väga vähe ilukirjandust. Loen küll igasugust kirjanduse ümber tiirlevat materjali, Hellar Grabbi näiteks ja Majakovski elust. Sellist kirjanduse lähedal olevat või poolkirjandusteaduslikku materjali.
Kaasaegset kirjandust loen vähe, ma tunnen, et mul pole sealt ilmselt midagi väga leida. Noortest ehk Mehis Heinsaart olen lugenud, kuid tema on ka juba mõnda aega kirjanduses olnud. Jan Kausi olen ka lugenud ja üht-teist ehk veel. Sauterit ma näiteks ei taha lugeda.
Milliseid emotsioone tekitab teis uus eesti keele riigieksam?
Raske on kindlat seisukohta võtta. Mingi kahtluse ta jättis, aga teistpidi: mingi nõue seal taga ju on.
Funktsionaalne lugemisoskus, tekstist arusaamine ja selle põhjal arvamuse kujundamine. Teostuslikult on kahtlane see, et eksam on kahes osas, kuid teine osa, milleni jõudmisel on eksami tegija juba väsinud, on eelneva põhjal 400sõnalise teksti kirjutamine. Selleks ajaks on tal energia maas. Õigekirjale muidugi ka tähelepanu ei pöörata, see ei ole kuigi oluline.
Õigekiri on ometigi see, mille üle kõrgkoolides enim kurdetakse.
Just. Martin Ehala tegi ju väikese uuringu üldisest õigekeeleoskusest kõrgkoolis õppijate seas. Kõige hullem on reaalala tudengite õigekirjaoskus, humanitaaridel ei ole see nii hull.
Kuidas te nüüd juba kõrvaltvaatajana suhtusite õpetajate streiki?
Rahulikult. Las nad streigivad, kuigi jah, lugedes viimast Jürgen Ligi kommentaari Postimehes, leidsin sealt üsna mitu mõtet, millega nõus olla.
Pigem võiks streikida hariduse positsiooni ja väärtustamise eest ühiskonnas, sest haridus ei ole meil sellel positsioonil, kus ta peaks olema. See raskendab õpetaja elu väga ja raskendab ka õpilaste elu.
Millest on eesti keele tundides praegu teie meelest puudu?
Vabast mõtlemisest ja loovusest on aastakümnete jooksul kindlasti puudu olnud, sest kool on väga reglementeeritud. Sisulisest küljest on programmid väga üle kuhjatud.
Gümnasistid õpivad kirjandust põhimõtteliselt kõrgkooli tasemel ja kõrgkoolidele ette nähtud õpikust. Üldkoolis poleks sellist mahtu üldse vaja.
Selle asemel oleks oma mõtlemise, arvamise ja suhtumise väljendamine palju olulisem. Muidugi, mingi põhi peab olema ja midagi peab teadma. Inimene ei saa arvata ja arutleda, kui ta teemast eelnevalt midagi ei tea.