Uuringud näitavad, et mida vähem liigub laps, seda passiivsema eluviisi ja nõrgema tervisega täiskasvanu temast sirgub. Laste väärtushinnangute ja liikumisharjumuste kujundamisel on kõige suurem roll vanematel. Vaadates peeglisse – last kasvatades ja tema tulevikku visioneerides keskendume sageli ta edukusele õpingutes ja tulevases töökarjääris, kuid kas me sama palju pöörame tähelepanu sellele, et lapsel kujuneks võimekus ja valmisolek elada aktiivselt ja tervislikult?
Nii nagu kirjaoskuse omandamiseks tuleb alustada tähtede ja häälikute tundma õppimisest, et seejärel sammhaaval, aga järjepidevalt asjaga tegeledes jõuda lõpuks teksti lugemise, mõistmise ja kirjutamisoskuseni, kujuneb oskuste omandamise ning kogemuste saamise kaudu ka kehaline kirjaoskus. Et laps omandaks lapsepõlves, mil koordinatsiooni, tasakaalu, osavust on oluliselt lihtsam arendada kui täiskasvanuna, oskuse ronida, hüpata, joosta, tasakaalu hoida, visata, tabada jalaga või püüda palli – kas see on meile lapsevanemana sama tähtis kui võõrkeelte või matemaatika oskus? Kogeks, et puu otsa ronimine on võimalik, veekogu ääres kivikeste pildumine vette on tore, julgeks hüpata üle kraavi, saaks kiita selle eest, et püüab tänava äärekividel turnides tasakaalu säilitada – kõik see on eelduseks, et lapsest kasvaks täiskasvanu, kel on valmisolek, enesekindlus ja motivatsioon nautida aktiivset eluviisi ning olla oma valikutes vaba. Kas see on sama oluline kui vabadus valida elukutse, millele loodame panna aluse hea haridusega?
