Kolumn: metamorfooside aeg

Lauri Saaber Foto: Rakvere Teater

“Kõik on üürike, nii see, kes mäletab, kui ka see, keda mäletatakse. Vaatle lakkamatult, kuidas kõik sündiv sünnib muundumise käigus, ja harju mõttega, et midagi ei armasta terviku loodus nii väga kui muundada olemasolevat ning teha samasugust uut. Sest mingil viisil on kõik olemasolev seemneks temast tulevale.”

Nõnda kirjutas oma mõtisklustes Rooma filosoofkeiser Marcus Aurelius enam kui 1800 aastat tagasi. Marcus Aurelius oli vaadetelt stoik, ta uskus ellu kooskõlas loodusega ning vooruseetikasse ehk üldise hüve saavutamisse kaudsel teel, üksikisiku omaduste arendamise kaudu. Välised nähtused, nagu tervis, nauding või materiaalne jõukus, polnud stoikute silmis head ega halvad, vaid pelk aines vooruse avaldumiseks.

Sõltumatult (küllap oli aeg küps) arenes samalaadne hoiak üleüleeelmisel aastatuhandel välja ka Hiinas, koondudes ümber tao mõiste. Taoistidki peavad aluseks üksikisiku suhet maailmaga, otsivad eetilise olemise võtit kooskõlast loodusega ja eeldusest, et kuna kõik asjad on lakkamatus muutumises, ongi muutumine ainsana tõeline. Hoolimata mõningatest erinevustest on need kaks eluvaadet põhimõtteliselt kattuvad ning hakanud 21. sajandi maailmas uuesti populaarsust korjama.