Liikuvusest ja liikumatusest

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Ma olen küll uudishimulik, aga maailmas on mitu lihtsat kunsti, mida ma pole ära õppinud. Ma ei oska näiteks vikatiga niita, ujuda, uisutada ega ratsutada. Kolmekümneselt olin alles süütu neitsilik lapsmees. Ma polnud siis veel teinud kahte mõnusat, aga ohtlikku asja, mida tohivad teha ainult vastutustundlikud täiskasvanud: autot juhtinud ega seksinud. Veelgi enam: ma polnud juhtinud ühtegi mootorsõidukit – isegi võrri ehk mopeedi – ega suudelnud ainsatki naist.

Olin seisukohal, et rooli keeramiseks peab olema juhiluba ja suguelu elamiseks abielutunnistus. Samas sõitsin jalgrattaga mööda Tartut, Helsingit ja Budapesti ning rahuldasin end iga päev. Arvasin, et auto on nagu eriti kiire jalgratas ja seks nagu eriti hea masturbatsioon.

Varsti pärast kolmekümnendat eluaastat tekkis mul kange kihk täismeheks saada. Üks võimalus oleks olnud astuda Kaitseliitu ja õppida püssi laskma. Teised kaks initsiatsiooniriitust oleksid avanud mulle tee rooli- ja voodirõõmude juurde. Kimi Räikköneni ja Giacomo Casanova tasemele poleks ma muidugi jõudnud, aga keskmiselt Eesti mehelt nõutavad oskused soovisin siiski omandada.