Vaade: imeline saar Nauru

Andres Tohver. Foto: Ain Liiva

1988. aastal kevadel rääkis klassijuhataja meile imelisest saarest nimega Nauru. Selle saareriigi kodanikud tööd tegema ei pidanud, sest fosforiidi kaevandustasudest saadav raha võimaldas ära elada nii, et inimesed lihtsalt istusid kodudes ja vaatasid televiisorit.

Kuid käesoleva sajandi alguses sai Naurul fosforiit otsa. Televiisori ja külmkapi vahel kõndima harjunud kohalikud avastasid korraga, et kaevandustasusid ei laeku enam. Tuli jälle tööle minna, kuid mis tööd sa teed saarel, millest kaevandamine on muutnud 80 protsenti viljatuks ja elamiskõlbmatuks?

Uus olukord on pannud naurulasi kinni haarama eriskummalistest õlekõrtest. Nii näiteks tunnustati Venemaa okupeeritud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia “iseseisvust”, et saada Moskvalt majanduslikku abi. Austraalial lubati saarele ehitada põgenike kinnipidamiskeskus ehk sisuliselt suur vangla. Kuid raha ikka ei ole. Naurulased on praegu üks maailma vaesemaid rahvaid.