Kuid käesoleva sajandi alguses sai Naurul fosforiit otsa. Televiisori ja külmkapi vahel kõndima harjunud kohalikud avastasid korraga, et kaevandustasusid ei laeku enam. Tuli jälle tööle minna, kuid mis tööd sa teed saarel, millest kaevandamine on muutnud 80 protsenti viljatuks ja elamiskõlbmatuks?
Uus olukord on pannud naurulasi kinni haarama eriskummalistest õlekõrtest. Nii näiteks tunnustati Venemaa okupeeritud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia “iseseisvust”, et saada Moskvalt majanduslikku abi. Austraalial lubati saarele ehitada põgenike kinnipidamiskeskus ehk sisuliselt suur vangla. Kuid raha ikka ei ole. Naurulased on praegu üks maailma vaesemaid rahvaid.
