Kellakeeramine lööb une sassi

Suveajale minnes lükkame osutid edasi. Foto: Toomas Huik

Pühapäeval läheme taas üle suveajale. Suveajale üleminekut hakati rakendama I maailmasõja ajal selleks, et vähendada energiakulutusi. Esimene selle kombe edendaja oli Benjamin Franklin aastal 1784, kuna märgati, et inimesed põletasid õhtuti rohkem küünlaid ja magasid hommikuti üle koiduaja. Tõstes suvel aga aega tunni võrra edasi, põletasid inimesed vähem küünlaid ning ei kaotanud ka hommikust päikesevalgust. Tuleb tõdeda, et vaidlus selle üle, kas suveajale üleminek säästab energiat, kestab siiani. Kindel on, et meie tervist mõjutab kellakeeramine küll.

Näiteks Soome uneuurija Markku Parkineni tehtud uuringust selgub, et kevadine ajahüpe mõjub negatiivselt inimeste sooritusvõimele, tervisele ja tähelepanule liikluses. Samuti mõjutab kellakeeramine und ja vaimset tervist. Näiteks mõjub suveajale üleminek eriti segadust külvavalt laste unele: nende sisemine kell ei saa valges aru, et on aeg magama minna.

Uneteadlased ja unemeditsiinieksperdid on üldiselt seisukohal, et kellakeeramine meile head ei tee. Nende soovitus on peatada regulaarne suve- ja talveajale ümberlülitumine ning väljuda sellest tsüklist võimalikult vööndiajalähedaselt ehk siis loobuda jäädavalt üleminekust talveajalt suveajale.