Kolumn: nutikultuur lastetoas

Mari Weber. Foto: Erakogu

Väikelaste emana olen viimastel aastatel veetnud palju aega mänguväljakutel, kus jäävad silma ka teised lapsevanemad. Kui võsukesed vähegi iseseisvalt mängivad, on emmede-isside ninad enamasti telefonis. Sama tõdemuseni võib jõuda ka laste huviringide uste taga oodates, ühissõidukitega liikudes, kohvikute mängunurkade kõrval kohvitades.

Peredes, kus vanemad loevad palju raamatuid, tekib lastel ka loomulik huvi raamatute vastu. Peredes, kus mängitakse muusikainstrumente, on kasvulava tulevasele muusikule potentsiaalselt olemas. Ning peredes, kus laps näeb, et vanema loomulik vaba aja veetmise viis on enamasti telefon ... Valem on lihtne.

Mõned lapsed saavad nutiseadme kätte enne, kui nad seda ise küsidagi oskavad. Eesti oma ajuteadlane Jaan Aru kirjutab raamatus “Loovusest ja logelemisest” lastest kui pisikestest uudsuseotsingutel teadlastest. Tsiteerin: “Osa vanemaid on sellele püsimatule uudsuseotsingule leidnud väga hea vasturelva. Kui laps niheleb, toimetab, “käib närvidele”, küsib küsimusi, siis anna talle lihtsalt nutiseade kätte ja ongi rahu majas!”