Repliik: “Kuidas teil teleteenusega lood?”

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Marianne Loorents

Teate ju küll neid inimesi, kes on valinud endale ametiks kaubanduskeskustes mingi tele- või pangateenuse pähemäärimise? Kõik on ju ok, amet kohustab, tuleb kõnetada kõiki, noori ja vanu, arusaadav. Aga!

Käin sageli poes väikese lapsega, veel sagedamini kahe väikese lapsega. Paksud riided, palavus, õhtune aeg, lasteaia- ja kooliväsimus. Kiirelt haarad poeriiulitelt esmavajaliku ja plaanid pikema osturingi ajale, kui lapsi kaasas ei ole. Juba tundub, et kõik on peaaegu korda läinud ja poeskäik möödunud suuremate ekstsessideta, kui astub ligi tere-kuidas-teil-teleteenusega-lood-inimene. Appi!

Püüan sammu aeglustamata anda mõista, et väga ebasobiv hetk, aga mõni ei loobu, sörgib sabas. Lapsed muutuvad rahutuks, palavus tikub veel rohkem talvejope vahele. Viimaks jään seisma ja vaatan tülitajale sügavalt silma. “Kas päriselt teile tundub praegu, et mul on võimalik hakata teiega siin juttu rääkima?”