Riigikohtu selgituste kohaselt peab riik looma regulatsiooni, mis kindlustaks omavalitsusüksusele raha kohalike ülesannete täitmiseks vähemalt minimaalselt vajalikus mahus ja võimaldaks täita minimaalselt vajalikke kohalikke ülesandeid minimaalselt vajalikus ulatuses. Lisaks seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmisele peab omavalitsusel enesekorraldusõiguse teostamiseks olema raha selleks, et otsustada ja korraldada seaduses sätestamata olulisi kohaliku elu küsimusi. Lihtsalt öeldes tähendab see omavalitsuste ja nende elanike õigust sellele, et riik tagaks avalikud teenused ning nendeks vajaliku rahastuse. Kui aga kohaliku omavalitsuse rahastamise “valem” annab kvaliteetse hariduse andmiseks ebapiisava tulemuse, siis ei pea see vältimatult tähendama maapiirkondades antava kvaliteetse hariduse lõppu. Küsimus on selles, kas põhiseadusest tuleneva finantsgarantiiga on kooskõlas olukord, kus omavalitsuse rahanappuse tõttu pole võimalik enam kvaliteetset haridust tagada.
Sellele küsimusele jääb vastus saamata siis, kui ilma põhjalikuma analüüsita minna lihtsate lahenduste teed. Tegemist on õigusliku küsimusega, mille saab omavalitsuse volikogu esitada riigikohtule ning paluda seeläbi kohtul hinnata, kas konkreetse omavalitsuse tulubaas on põhiseaduse mõttes ebapiisav vajalike ülesannete täitmiseks, sealhulgas kvaliteetse koolihariduse andmiseks maapiirkondades.
/nginx/o/2023/03/29/15226780t1hf575.jpg)