Juhtkiri: okupatsiooniaja taagast võiks vabaneda

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Vene lendur Valeri Tškalov, kosmonaut Juri Gagarin, töölisaktivist Vassili Gerassimov, kirjanikud Lev Tolstoi, Nikolai Gogol, Nikolai Nekrassov, Anton Tšehhov, Ivan Krõlov. Mõni rohkem, mõni vähem tuntud nimi. Aga neid nimesid tuleb meil kirjutada ümbrikele, kui tahame näiteks Sillamäele või Narva kirju saata ja adressaadid elavad loetletud nimesid kandvatel tänavatel, sest tegu on tänaseni eksisteerivate tänavanimedega.

Ühest küljest matame suure raha integratsioonipoliitikasse, teisalt jätame kõige silmatorkavama ja lihtsama asja tähelepanuta. Kuidas memmeke Sillamäelt saab end üldse Eesti inimesena tunda, kui ta elab Nekrassovi põiktänavas? Keeleõppe jaoks on see memm niikuinii juba kadunud ja halli passi vahetamisest ei taha ta kõrges eas ka enam midagi kuulda. Aga noored? Neile sööbib mällu Gerassimovi nime kandnud kodutänav, Koidulad ja Tammsaared jäävad kaugeks ja võõraks. Sõiduta ministreid itta palju tahad, aga rohujuuretasandil ei muuda see mitte kui midagi.

Tänavanimesid eestipäraseks muuta pole vaja mitte üksnes põliste eestlaste jaoks, vaid ka nende jaoks, kes neil Vene ja Nõukogude suurkujude nimelistel tänavatel elavad. Seeläbi kasvatame samuti ida pool eestimeelset põlvkonda. Teisalt on see muidugi ka au ja väärikuse, sisemise vabadustunde küsimus, kui me likvideerime avalikust ruumist kurjust, surma ja pimedat aega sümboliseerivad nimed ning sümbolid.