Kolumn: olukorrast, irooniliselt

Raul Orav. Foto: Erakogu

Emotsionaalselt. Kahtlemist alavääristatakse, ei peeta mõistuse märgiks. Kontrollis nähakse ebakindlust, selmet näha turvalisust ja kindlust. Julgus on hullus, mitte mõistmine. Tähtsaks peetakse usku endasse ja oma arusaamadesse, konkreetne selgus mõistmise ja uurimise kaudu jäetakse kõrvale.

Koolis on võrdlemine teistega tabu, hindamine pidurdab arengut, puudub hulk teetähiseid. Loovus ja uuendused on tähtsad, need tulevad enne arusaamisi. Uskumatu! Rõhutatakse tuleviku visualiseerimise tähtsust, olemasoleva uurimine on nohikutele.

Lasteaia lõpupeol sisendatakse lapsele, et nüüd algavad kannatused, piin ja rutiin ning tore elu on läbi. Kooli aktusel kinnitatakse probleemide algust. Õpetatakse teadmisi, aga mitte olemist, ja nii saabki jätta anded sahtlisse. Mida sa õpetad, kui sa isegi kiirustad? Milline illusioonide maailm!