Juhtkiri: pühade tähendusest

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Sel nädalal rõõmustab suurem osa inimestest lühema töönädala üle. Reede on riigipüha, mille saab veeta perega, nädalavahetusel värvitakse kindlasti nii mõneski kodus mune ning süüakse pühaderoogasid. Lasteasutustes on munadejahti korraldatud juba terve nädala, joonistatud on jänkupilte ja toodud pajukiisud tuppa. Seda, kui paljudes kodudes pühade tegelikust tähendusest räägitakse, võib vaid arvata.

Tegelikult on igati tore teada, mida millalgi tähistatakse ja miks. Isegi siis, kui sel tähistamisel pole päeva algse tähendusega eriti seoseid säilinud. Mõnes mõttes hea, et meie punaste kalendripäevade seas pole eriti selliseid tähtpäevi, mille saamislugu tunduks uuel ajal kohatu ja silmakirjalik.

Nagu ameeriklaste tänupüha ehk thanksgiving, mille algne idee oli briti kolonistide ja kohalike indiaanlaste vahelise sõpruse ja viljasaagi jagamise tähistamine, kuid mille kõrvutamisel tegeliku ja märksa verisema ajalooga kaob igasugune tahtmine midagi tähistada. See, et kirikupühad on ajapikku saanud teised, ilmalikumad väljundid, on eestlaste usuleigust arvestades loomulik ja aktsepteeritav.