Kolumn: tehisintellekt

Urmas Nõmmik. Foto: Kristjan Teedema

Alles me seedime sotsiaalmeedia suure tulemise tagajärgi. Mõni arvab, et Facebook ja TikTok on osa inimõigustest, mõni teine jälle, et tegemist on rahamasinatega, mõni kolmas, et need rikuvad terveid ühiskondi või vähemasti võimaldavad neid oluliselt mõjutada. Nüüd ­sattusime aga üleöö juba järgmisesse ajastusse – tehisintellekti ajastusse.

Ma ei tea tehisintellekti võimalustest või ohtudest tegelikult suurt midagi, aga kuna ChatGPT on (kõrg)hariduselus juba kohal ning muudab aktiivselt minu töist rutiini, olen sunnitud kohanema, tahan seda või mitte. Kirjutangi siis alustuseks mõnest eetilisest probleemist, mida näen. Neile tuleb peagi mingigi vastus leida, et saaks eluga edasi minna.

Esiteks tulid tehisintellekti arendajad meie uksest sisse koputamata. Meid ei hoiatatud selle eest, et tehisintellektist saab kohe laiatarbekaup. Aga ometi on näiteks ChatGPT potentsiaal paljudes eluvaldkondades käitumismustreid muuta väga suur. Ülikoolides üritatakse praegu kiiruga midagi ette võtta, et ChatGPT ulatusliku mõjuga kuidagigi toime tulla. Teatavasti on nüüd igal õpilasel võimalik lasta näiteks oma kirjand kirjutada tehisintellektil. Kuidas peaks koolid sellele reageerima?