Lihavõõdõ õks armas aigo: lihavõttepühad Eesti rahvatraditsioonis

Külakiik on lihavõttepühadel eestlastele alati tähtis olnud. Foto: Laura Oks

Lihavõtted ehk ülestõusmispühad algavad pärast kevadist pööripäeva kuu täissaamisele järgneval pühapäeval. Rahvasuus on neid kutsutud ka munapühadeks, kevad- või kiigepühadeks. Mida see aeg tähendas meie esivanematele?

Kõige tähtsamas vanemat eesti keelt kokku võtvas Wiedemanni sõnaraamatus on kirjas nimetus liha-võtme-püha ning selle lühendid lihate-püha, lihatme-püha, lihatu-püha. Setud ütlevad lihavõõdõh.

Üldiselt on meie lihavõttekombed küllalt sarnased teiste rahvaste kombestikuga, olles endasse sulatanud nii ida- kui ka läänepoolse kultuuri mõjutusi. Erijooneks on tugevad slaavi mõjud Kagu-Eestis surnutekultuses. Eelkristlikust kevade vastuvõtmisest on eestlastel saanud noorte kevadise kooskäimise ning lõbutsemisaja algus.