Pildid elumuinasjutu piirimailt

Teele Tuuna. Foto: Arvet Mägi

Teele Tuuna fotonäitusel “Kõik on võimalik” kohtuvad tõelised hetked nägemuslike viivudega, jutustades lugusid, kus hajuvad elu, muinasjutu ja kujutluse piirid.

“Need pildid on jutustused. Mul on hästi palju materjali kogunenud. Seda kokku panna ja süžeed muuta on vahva ja isegi teatraalne. See pole hetke tabamine, vaid hetke loomine. Siis tekib hoopis teine lugu,” selgitas Teele Tuuna, kelle seekordne näitus üllatab monokroomsusega. Vaid ühel fotol, kus tulbid vallutavad öösel Tapa jaama perrooni, on õied värvilised.

“Selle pildi taust on Austriast jõululaadalt, aga päkapikk on mu enda oma,” osutas autor lummavale pildile, kus keset kellukesi ja ingleid uneleb heledapäine laps. “Päkapikk tegelikult igavles kalastamise käigus, sest kala kuidagi ei võtnud. Järsku mulle tundus, et ta mõtleb hoopis muid asju. Mind huvitas, millest üks laps võib mõelda. Arvasin, et võib-olla jõuludest, sest ta räägib neist palju ja tal on sel ajal sünnipäev. Nii saigi kokku päkapiku lugu.”

Talvisel metsateel peatunud koerakese kohal kummub taeva asemel Harry Potteri filmist tuntud Sigatüüka kooli võlvistik, Kadrina-Viitna teel hõljub viirastuslik iluuisutajate paar, lennuki poole liigub minevikust heiastuv kübaraga daam ...

Lehise ladva varjus hiiliv helikopter Black Hawk on aga päris, tõeline, samuti gondel mäe ja metsa kohal ning elektriliinide iseteadlik kulgemine, kuigi ootamatuse lumm seab reaalsuse esimesel hetkel kahtluse alla.

“Nendel piltidel tahan hetke võimendada. Mind on alati elektriliinid kohutavalt paelunud. See, kuidas nad lähevad – kuhu nad viivad ... ja ilmselt võivad nad ka mõtteid edasi kanda. Tegelikult nad ju ühendavad inimesi. Neid mööda ühest punktist teise liikudes võib leida nii palju,” mõtiskles autor.

Postkaardivaateid Teele Tuuna pildistada ei armasta, ta eelistab neid nautida pildi vahenduseta. Aga kui miski muudab vaate ebatavaliseks, näiteks ilmub mäe taustale gondel, haarab ta fotoaparaadi. “Mõelda, millist naudingut tunnevad vaatest inimesed seal gondlis, püüda pildi peale naudingut, mitte seda, millest nauding tekib,” selgitas fotokunstnik, kes armastab kontraste, masinaid ja imelisi hetki.

“Nagu oleks kuskil muinasjutumaal jalutamas käinud,” mainis Teele Tuuna, viidates fotole, kus härmatanud oks raamistab kella. “Kui võtta üks moment kogu ümbritsevast välja – kes ütleb, et see ei ole muinasjutt? Kui inimesed näeksid neid killukesi ja momente, siis võiks ennast väga hästi tunda,” arvas ta.

“Nägemusest võib saada lugu. Lood ei pea olema suured ja võimsad, et olla lugu. Nad võivad olla hetkelised nägemused. Kui nägemust ei salvesta, siis ta on läinud. Aga lugu võib meelde jääda,” kõneles kunstnik.
“Kui ühte eluhetke natuke teises valguses näidata, polegi seda vaja eriti palju töödelda, et ta oleks muinasjutt. Kui väga tahta ja piisavalt uskuda ning ka pingutada selle nimel, siis võid ükskõik kes olla ja kõigega hakkama saada, olenemata sellest, kust pärit oled, kus kasvanud oled või kes sa oled. Kui väga tahta ja iseendasse uskuda, on kõik võimalik,” arutles Teele Tuuna.

TEELE TUUNA
Teele Tuuna on pärit Lääne-Virumaalt, lõpetanud Tartu kunstigümnaasiumi, täiendanud end maali, joonistuse, floristika, fotokunsti ja sisekujunduse valdkonnas. Omandamisel on kõrgharidus Viljandi kultuuriakadeemias.
Näitus on Rakveres Seminari 18.

Aeg-ajalt tundub ümbritsev kummaline, natuke liiga muinasjutuline, et olla tõsi. Kui oksad on kraavis kevadvärviliselt punakuldsed, või kui kollane päike kallab lillat üle horisondi.

Kui üks nägu on imeilusalt harmooniline. Aga ometi on kõik see tõsi, enamasti.

Kui uskuda. Kui teha silmad lahti ja vaadata. Püüda näha teise inimese sisse - mille poole ta püüdleb, millest ta elus hoolib.

Et elu on liikuv, võimas ja värviderohke. Kui neid värve endasse lasta ja ise sisukirjuks muutuda - korraks jätta vihmapilvsed jutud ja meelelaad.

Teele Tuuna